Juhtkiri: olla või näida, selles on küsimus

Foto: Urmas Nemvalts

Tuleva aasta tantsupeoks seatud vanuse ülempiirid ei loo mitte üksnes eema­lejäetuse tunnet tollest piirist välja jääjatel, vaid sunnib küsima hoopis olulisemaid küsimusi: kas oleme kindlad, et meil on riigina olemas ühine teadmine oma sihtidest, või on meil erinevad visioonid, mis omavahel eriti kokku sobida ei taha. Ja sellest tuleneb ka erinevus, millisena me tantsupidu näeme.

Kuidas ka ei tahaks, kuid vanusepiirangu kehtestajate argumente vaadates on raske mitte näha selle taga soovi rõhuda tantsupeo välisele muljele, sellele, kuidas see võib paista vaatajatele (ja ehk ka Eestit väisavatele väliskülalistele). Vananedes muutuvad tantsijate liikumine ja kehakeel, neis ei ole enam sellist krapsakust mis noortes. Ja tantsude õppimine võtab neil enam aega – ja võib juhtuda, et mõni samm läheb sassi või meelest ära.

See kõik on õige, kui vaid välist muljet silmas pidada. Kuid kas me oleme kindlad, et too siht olla esindusürituseks vaatajate jaoks, on just see, mis tantsupidude puhul peamine on ja millest tulenevalt reegleid teha tuleks? Kas ei ole tantsupidu – just nagu ka laulupidu – pigem meie põlise omakultuuri sisemise kire väljendus, mis püsib elus tänu sellele, et needsamad memmed-taadid seda aastasadu alal hoidnud ja edasi andnud on? Küsimus ei ole piirangute puhul ju selles, nagu poleks üks või teine tants korralikult selgeks õpitud, vaid selles, et eakamad tantsijad võivad veidi kohmakamalt liikudes tantsupeo üldmuljet häirida. Ja kui nii, siis on raske vältida tunnet, nagu oleks meie memmedes-taatides midagi häbenemisväärset. See näib seda enam ebaõiglasena, et paljudes Eesti paikades just nemad pärimuskultuuri elus veel hoiavadki.