Tõnis Oja: häda teise samba pärast

Tõnis Oja Foto: Liis Treimann

Päras seda kui meie pensionireform 11 aastat tagasi tehti, tundus tegemist olevat väga eduka ettevõtmisega. Vaatamata sellele, et kohustuslikuks sai teise sambaga liitumine ainult noortele, kes olid 18-aastaseks saanud ja hiljem sündinutele, ning vanemate inimeste jaoks oli tegemist sisuliselt vabatahtliku sambaga, oli peagi sellega liitunud suurem osa tööealisest elanikkonnast. Eesti pensionireformist räägiti kui ühest edukamast maailmas, millest võtsid eeskuju ka mitmed teised riigid.

Peagi vaimustus rauges ning praegu ei ole inimesed rahul ei fondide tootluste ega väljamaksete suurusega.

Milles on siis asi? Miks on fondide tootlused üsna keskpärased – vanadest, vähemalt kümme aastat tegutsenud II samba fondidest on suutnud inflatsiooni lüüa vaid LHV fondid ja veel kaks ning pensionide väljamaksed teisest sambast jäävad 30 euro kanti kuus?