/nginx/o/2013/02/25/1601698t1h6eeb.jpg)
Eesti vanalinnad säilisid rasketel aegadel tänu heale «pidurile». Ilma muinsuskaitseliste piiranguteta oleks okupatsiooniaastatel jõutud tõenäoliselt üsna kiiresti «amortiseerunud» hoonestuse asendamiseni, kirjutab kultuuripärandi aasta koordinaator Riin Alatalu.
Kultuuripärandi aastal täitub sümboolne 40 aastat Haapsalu, Kuressaare, Lihula, Paide, Pärnu, Rakvere, Tartu, Viljandi ja Võru muinsuskaitseala moodustamisest. Ümmargune tähtpäev ahvatleb tagasi vaatama ja mõtisklema perioodi üle, mil elukeskkonna väärtustamine muinsuskaitsealade näol viis uuele tasandile ka pärandi kaitsmise.
Keskaegse Tallinna vanalinna hinnalisus on juba enam kui ühe sajandi nii erialaringkondades kui ka laiema avalikkuse seas üsna enesestmõistetav. Süstemaatiline vanalinnade kui tervikliku keskkonna kaitse muutus nii meil kui ka mujal Euroopas aktuaalseks siiski alles 1950.–60. aastatel, kui II maailmasõja sõjapurustused, muutunud riigipiirid, majanduslikud ja sotsiaalsed olud tekitasid igatsuse turvalise ja tuntud linnaruumi järele.