Juhtkiri: uus näitleja, sama tükk

Riigikontrolöri aastaülevaade peaks pälvima rohkem sisulist arutelu

Riigikontrolöri aastaülevaade ja selle avalik vastuvõtt omandavad järjest selgevormilisema etenduse jooni. Ühest küljest pole selles ju midagi halba, sest riigi institutsioonide toimimisse ongi sisse kirjutatud teatav teatraalsus, mille korrektne järgimine näitab riigiasjade ajamisel valitsevat korda ja kultuuri. Kui aga etendus aasta-aastalt ka sisuldasa korduma kipub, võib publik laia lõuaga haigutama hakata ja mine tea, kas viitsibki järgmine kord enam saali tulla.

Riigikontroll esitab hulgaliselt küsimusi, osa neist kordub aruandest aruandesse. Juba dokumendi ilmudes annavad ministrid materjalile kriitilisi hinnanguid, noppides tekstist välja kõlavamaid sõnastusi ja vürtsitades neid omapoolse kalambuuriga. Riigikontrolöri ettekannet jälgib suures saalis kohati piinlikult vähe riigikogu liikmeid. Küsimuste-vastuste voorus ei keskendu võimuliidu poliitikud esile toodud puudustele, vaid käsitlevad neid isiklike rünnakutena. Opositsioon omakorda loeb raportit loomulikult õhinal, kuid sobitades järeldusi omaenda poliitilise agendaga, unustatakse samuti sisuline külg ja tervikpilt – pigem püütakse riigikontrolli kriitika valguses iseennast upitada.