Professor Karl Õiger: kortermajad püsivad

Karl Õigeri sõnul pole õige levitada jutte, justkui oleksid paneelmajades elavad inimesed ohus, vaid probleemiga tuleks asjatundlikult tegelda. Foto: Toomas Huik

Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessori Karl Õigeri (80) sõnul on pealinnas katastroofilises seisukorras vaid keraamilistest tellistest korruselamud, eriti tornhooned, mille kärgtellistest fassaadid pudenevad ning võivad seetõttu koguni nende ümbruses liiklejate elu ohtu seada.

Mis teeb kärgtellisfassaadi remondi paneelmaja fassaadi omast kulukamas?

Kui kärgtellisfassaad on murenenud, siis ei saa seesugust ebaühtlast seinapinda nii nagu paneelmajadel ilma pikemata vahtplastiga katta. Aluspind tuleb töödelda ühtlaseks ja lahtitulnud välisvooder kinnitada seina kandva osa külge. Varisenud voodriosad tuleb uuesti laduda ja kinnitada terasankrutega kandva seinaosa külge.

Nii Mustamäel kui ka Lasnamäel on hulk seesuguseid maju, millel fassaadikivid pudenevad. Osaliselt, eriti ülemistel korrustel on fassaadi parandatud. Nii näeb linnapildis üha enam telliskivifassaadiga maju, mis on siit-sealt lapitud ja üldmuljes laiguliseks muutunud.

Seega pole vanimad paneelmajad Mustamäel eluohtlikus seisus.

Kindlasti mitte. Senimaani ei ole suurpaneelmajade juures midagi hullu juhtunud. Paneelmajade välisplaadid lahti tulnud pole. On olnud juhte, kus lahti on tulnud rõdupiire, aga selle Lasnamäel maja puhul, kus nii läks, oli tegemist ehitusveaga.

Tallinna paneelmaju ehitati sisseostetud tehnoloogia järgi ning esimesed sellised majad ehitati Pae tänavale ja Tööstuse tänavale Sitsi peatuse kanti. Pae tänava neli esimest maja olid kõige hullemas seisus. Täna ei tunne neid enam ära, sest suures osas on kõik renoveeritud. Kui ehitusjärg aga Mustamäele jõudis, oli tehnoloogia juba n-ö sisse töötatud.

Kortermajade renoveerimine on kulukas, olenemata sellest, kas tegemist on tellisfassaadi või paneelmajaga. Kas nende remont pikas perspektiivis üldse ära tasub?

Miks ei tasu. Põhjamaa kliimas on nii vahelduv temperatuur – pluss- ja miinuskraadide suur vahe tekitab fassaadidele kahtlemata probleeme, eriti kui ehitusmaterjalid ei sobi sellesse kliimasse. Nõrga külmakindlusega kärgtellised on parim näide ebasobivast ehitusmaterjalist.

Kui maja on saanud välispiirete lisasoojustuse, akende vahetamise, küttesüsteemide ja ventilatsiooni näol uue terviklahenduse, siis paraneb nii hoone enda kui ka seal elavate inimeste olukord. Vähenevad ka temperatuuri ja niiskuse vaheldumisest põhjustatud kahjustused.

Kuidas toimida praeguste kehvas seisus telliskivifassaadiga hoonetega?

Tellishooned on tõepoolest ohtlikumas seisus, nende fassaadid pudenevad ja kohati varisevad ka välisvoodrid, vahel mitme korruse ulatuses. Kui ka väiksem tellisetükk juba kuuendalt korruselt alla kukub, siis minu pea sellele vastu küll ei peaks.

Pakun välja ennetavalt tähistada selliste varinguohus fassaadiga hoonete ümbrus piirdelindiga. Kuni selleni, et katta sissekäik hoonesse varikatusega. Järgmine samm oleks kogu hoone fassaadi täielik renoveerimine.

Hardo Aasmäe soovitus Mustamäe maha lammutada ja inimesed uutesse kortermajadesse ümber paigutada …

… on lähemas tulevikus fantaasia. Alustada võiks kasvõi ühe majaga, et siis näha, kuidas hakkab edenema nii ehitamine, inimeste ümberpaigutamine kui ka hulk muid üleskerkivaid küsimusi.

Nõukogude ajal linnaosade kaupa kerkinud kortermajad valmisid tüüpprojektide ja riikliku plaani järgi. Toona oli majandusolukord teine. Turumajandus ei võimaldaks meil seda ehitusmahtu sellisel viisil korrata. Iga liigutus uute hoonete rajamisel maksab turuhinda – sh lammutamine, projekteerimine, uute ehitamisel materjal, tööjõud jne.

Seni kuni pikema aja jooksul tekivad uued elamud, on mõistlik olemasolevaid ja veel aastakümneid püsti seisvaid maju hooldada ja remontida, et neis elavatel inimestel oleksid normaalsed elutingimused.

Sõpruse puiestee ääres tervikuna renoveeritud kortermaja versus sama tüüpi maja, mis pole renoveeritud – kuidas nende eluiga prognoosida?

Tervikuna renoveeritud maja eluiga võime hakata lugema sama hästi kui nullist. See hoone peab veel kaua vastu, lisaks kõigele on ehitustööd viinud elanike küttekulud alla.

Neil on muuseas ka küttesüsteem reguleeritav korteri kaupa. Maja lisasoojustamine ei ole vajalik mitte ainult talveks, vaid ka suveks. Kui suvel ei pea sein sooja, siis päike kütab selle nii kuumaks, et ka akende avamine muudab öö üleelamise ebameeldivaks.

Kui hoonele ei töötata välja terviklahendust ja uuendatakse vaid hoone fassaadi, siis hakkab tehtud tööde vilju kärpima kehv ventilatsioon ja iganenud küttesüsteem. Kui hoone on korralikult renoveeritud, siis võib selle eluiga pikeneda vähemalt 50 aastat.

Nõukogude-aegsete korterhoonete eluea kohta on liikvel mitu varianti. Millist tõsiselt võtta?

See, et paneelhooned peavad vastu vaid 25 aastat, on täielik käojaan. Ei tea, kust see võetud on. See arv võiks kehtida mõne ajutise puukuuri puhul.

Tallinna ehitatud paneelhoone tüüp on nagu mesilaskärg. Sellel on iga toa tagant kandevsein, lisaks kandvad seinad piki hoonet ning vahelaed, mis on omavahel ja välisseintega ühendatud.

Isegi kui mõni välissein lahti tuleks, ei tähenda see, et kogu maja kokku variseks. Pigem võib see juhtuda telliskivikonstruktsiooniga hoonetega.

On räägitud pigem 125-aastasest elueast. See võiks olla realistlikum.

Kui hooneid pidevalt hooldada, võime nende eluiga pikendada ja neid käigus hoida täpselt nii kaua, kui kaua on selleks soov ja vajadus.

Mida peaks teadma nõukogude ajal ehitatud elamu korteri omanik, kes võib-olla hirmujuttude ajendil plaanib uut eluaset soetama hakata?

Hirmujutte ei tasu kuulata; neid, muuseas, külvab ka ajakirjandus. Hoonete hooldamine peab olema pidev tegevus. Ei ole ju autoomanikku, kes laseks oma autol ainult laguneda ja kuni avariini midagi ette ei võtaks. Iga asi püsib, kui seda hooldada ja sellele õigel ajal remonti teha.

Kas hoonete asendamise plaan tuleks siis lõplikult maha matta?

Ka nii pole õige öelda. Selle küsimusega tuleks juba alustada. Päris asendamiseks pole aga kohe praegu akuutset vajadust. Arutelu ja planeerimisega ei maksa aga pikalt viivitada, kuna igasugune ettevalmistamine nõuab tänapäeva bürokraatias küllaltki palju aega.

Selle käimalükkamine on vajalik ka seetõttu, et me ei tahaks ju kümnete aastate pärast lahtise küna ees seista. Praeguste nõukogude ajal valminud linnaosade korterhoonete ehitamiseks kulus umbes 30 aastat. Kui Eesti riik peaks need sama ajaga asendama, siis praegu oleks see küll väga küsitav.

Täpsustamiseks küsiksin, kas viimase 20 aasta jooksul jäi mõni paneelelamu tühjaks. Ehk vaid paar Vene sõjaväe käes olnud elamut ja kõik.