77-aastane arvutikasutaja: kogu Eesti internetiseerimine on IT-inimeste soovunelm

77-aastane Eve-Mall Peets räägib ajakirjanikele koolitusprojektis «Ole Kaasas!» osalemisest. Foto: Jevgeni Kulikov

1933. aastal sündinud Eve-Mall Peets on arvutit kasutanud juba kümme aastat ja nimetab end keskmiseks arvutikasutajaks, tema tutvusringkonnas on samuti palju vanemaid inimesi, kellele arvuti ja internet sugugi võõrad pole. Samas ei pea daam võimalikuks ega vajalikukski, et kogu Eesti oleks internetiseeritud, see on tema sõnul IT-inimeste soovunelm.

Millal te endale arvuti soetasite?

Ma ostsin endale arvuti kohe, kui pensionile jäin. Ma ostsin sülearvuti, sest kõik targad noored sugulased ütlesid, et osta sülearvuti, sest milleks mulle seda kobakat vaja on. Ma kasutan teda iga päev.

Mida te internetis teete?

Pangateenused, tuludeklaratsioon, ajalehti loen. Siis näiteks, kui mul on vaja mõne asja kohta teavet hankida. Ma olen vana muuseumitöötaja ja vaatan muuseumide kodulehekülgi, mis näitused seal on. Selles mõttes ma oskan internetti kasutada. Aga üks asi, mida ma tõesti teinud pole – ma pole veel Vikipeediat kasutanud. E-posti ma oskan kasutada juba üle kümne aasta, aga ma saadan ka oma tuttavatele e-postkaarte. Ja pärast seda, kui ma omale arvuti sain, siis näiteks Eesti Energia arved lasen ma endale saata e-teenusena. Niiet ma ikka kasutan.

Kui hästi oskavad teie eakaaslased arvutit ja internetti kasutada?

Teate, millest see sõltub, see sõltub tahtmisest. Näiteks mul õde kasutab ja tema on minuga peaaegu ühevanune. Aga vend on minust kümme aastat noorem ja ajab päkad püsti ja hakkab peaaegu karjuma, kui me ütleme talle, et osta arvuti. Ei taha, ta lihtsalt ei taha. Aga ma ütleksin, et minu tutvuskonnas suurem osa siiski oskab kasutada.

Mis on teie arvates digitaalne lõhe? Millest arvutit ja internetti mitte kasutavad inimesed ilma jäävad?

Nad jäävad ilma lihtsalt mugavusest. Mina istun arvuti taga, teen hiirega klõpsu ja kannan oma maksud üle toast väljumata, ma ei maksa teenustasu, ma kannan ta kolme minutiga laua tagant ära, ma ei pea minema panka. Ja võib-olla selline asi ka, et kui ma kuulen midagi huvitavat ja tahan selle asja kohta rohkem teada saada, siis ma trükin selle lihtsalt sisse ja internet otsib mulle. Aga kas nüüd seda nii hirmsaks lõheks nimetada, no ma ei tea. Eks see ole rohkem nende IT-inimeste mõtlemine ja soovunelm, et kõik oskaks kasutada. Aga muidugi, ta on mugav, ta teeb lihtsalt elu mugavamaks.

Käisite ka «Ole Kaasas!» e-teenuste ja ID-kaardi kasutamise koolitusel. Mida te seal õppisite?

Ega nüüd mõne tunniga saa keegi teab mis profiks. See on väga lühike aeg ja ega sa sellega targaks ei saa, kui sa juba tark ei ole. Põhiline oli see, et sain sealt kaasa kirjaliku materjali. Mul on teadmised, kuidas ID-kaardi lugejat arvuti külge panna, ja saan nüüd raamatust ise edasi vaadata.

Kuidas te ID-kaarti praegu kasutate?

No see koolitus suhteliselt alles lõppes ja praegu ma seda eriti kasutanud pole. Aga ma saan sellega panka kasutada, võib-olla mul on vaja midagi vaadata sellest Eesti.ee portaalist. Samas ma arvan, et internetis valima ma vist ei hakka. Mul on valimisjaoskond kohe kõrval ja ma lähen ikka sinna ja viskan sedeli kasti. Aga ega ükski teadmine jookse mööda külgi maha.