Erika Salumäe süstis oma võitlusliku loo ja olümpiakuldadega Eesti inimestesse eneseusku just neil aegadel, kui seda oli väga-väga tarvis. Paljud eestlased oskavad öelda, kus nad olid sellel hetkel, kui kuulsid 1988. aastal, laulva revolutsiooni suvel, Salumäe olümpiavõidust. Olümpiavõitjate Salumäe ja Tiit Soku vastuvõtmine Tallinnas Raekoja platsil on kindlalt üks selle tundeküllase suve suurtest hetkedest. Olgugi et formaalselt täiendas tema kuldmedal veel meid okupeerinud NSVLi võitude tabelit, oli kahtlemata tegu rahvusliku suursündmusega.
Tellijale
Juhtkiri: suur aeg nõuab suuri inimesi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1992. aasta Barcelona olümpiamängudel osales okupatsioonist vabanenud ja oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik taas sinimustvalge lipu all. Üks andekas ja töökas Eesti naine tegi trekil imesid. Elupõline spordiajakirjanik, spordi mõtestaja Tiit Karuks kirjutas: «Täitsa lõpp! Hing jääb kinni. Mõelge: Erika Salumäe on toonud iseseisvale Eestile 56-aastase vaheaja järel esimese olümpiakulla! Eestlaste seltskond velodroomil on pöördes. Vastastribüünil lehvitab heledapäine poiss suurt sinimustvalget ja pühib pisaraid. See läheb telepilti. Kurat, kui tugev sa oled, Erika!» («See müstiline päev Barcelonas», PM 26.10.2013).