Kes meist tahab veel saada indiaanlaseks?

Teekond Jimmy Picardi (Benicio Del Toro) alateadvusesse. Foto: Kaader filmist

Mainisin kunagi Torontos viibides ühele kohalikule sõbrale, et mul õnnestus öösel 24 tundi avatud poe lähedal näha n-ö Kanada pärismaalasi. «Nad olid purjus, jah?» ühmas sõber. Olid küll, vastasin mina ja jäin mõtlema, et indiaanlase kuvand on üks huvitav asi.

Suurem osa selle ajalehe lugejaskonnast on ilmselt veel jõudnud üles kasvada koos «Seiklusjuttudega maalt ja merelt». Lood õilsatest skalbiküttidest, kes on sunnitud oma maatüki pärast sõdima kahvanägudega, vajutasid jälje mällu ilmselt paljudele teismelistele ja kui hilisemas elus pole olnud spetsiifilist huvi kunagiste lapsepõlvekangelaste prototüüprahvuse vastu, siis pole ilmselt olnud erilist asja ka indiaanlaseks olemise üle juurelda.

Aga lapsed saavad kord suureks, Nahksuka jutud jäävad unustusse, näppu satub pigem antropoloogilist kirjandust, nagu näiteks «Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia», mis annab palju dekadentlikuma pildi indiaanlaseks kasvamisest ja sellena elamisest.