Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/08/26/723576t1h3330.jpg)
Esinemine rahva ees olevat tavalise inimese suurim hirm. Minu suurim hirm oli kunagi sattumine juuksuri juurde maal, kus kõneldavat keelt ma ei oska. Nüüdseks on see asendunud pelgusega käia koos poeg Robertiga poes, kus ta nõuab just seda ostukäru, mille ette on paigutatud kollane mänguauto.
Kui lugeja peaks olema sellist käru kunagi kasutanud, teab ta, et rataste piki- ja põikivahe on nii ebardlik, et käru ei pea mitte lükkama, vaid sellega tuleb lausa rammu katsuda. «See meenutab järskude kurvide võtmist kahekordses Hummeri limusiinis, mis pukseerib hobusetreilerit,» kirjutavad Marc Cozza ja Rebecca Cohen oma ajaveebis, mille nimeks on sobivalt «Whoever Designed This is an A**hole»*. Juba paarikümne minuti ostukärutamise järel tekib selline spondülolistees, et tuleks aega viitmata haiglaravile minna. Valu kestab nädalaid – kõik pisikese lapse rõõmu nimel.