«Kahjuks,» ütleb ametnik, «ei anta teile laenu.»
«Miks?» küsib valitseja suuril silmil.
«Käemehed on nõrgad ja teie ise olete meile tundmatu.»
«…Aga olge siis nii hea, ametniku-härra, ja ütelge mulle, mis ma pean tegema, et teilt laenu saada? Et teilt ü l e ü l d s e laenu saada?»
«Nojaa,» ajab ametnik pea selga, «teie ärritus on siin igatahes ülearune; kõik, mis te teha võite, on see, et te endale kindlad käemehed muretsete.»
(Oskar Luts, «Suvi»)