Villu Tamme: olen endiselt poisikese aruga

Villu Tamme 2013. Foto: Karli Saul

Poole sajandi jagu eluaastaid Villut veel pikali ei löö. Hingelt on ta endiselt noor ja parandamatu ning tahtmist täis, võib vanuse üle naljagi visata.

«See on tohutult hirmus, ma praegugi värisen,» ütleb ta saabuvale juubelile mõeldes.

Keskealiseks Villu end ei nimetaks. «See on nii, et noorus on möödas, aga vanadus ei ole veel saabunud. Minust on see keskea mõiste mööda läinud. Ühest küljest olen poisikese aruga, teisest küljest vanainimese tervisega.»

Mässumeelsust pole Eesti esipunkar omadusena veel täielikult minetanud, on veel asju, mille pärast muret tunda. «Mõistus mul sihuke mässaja oma enam ei ole. Pole nagu esimeses nooruses, aga päris kõigega ei ole ma veel rahule jäänud, mis siin maailmas toimub,» tunnistab ta.

Eesti punkmuusika pärast Villu ei muretse, oma olulist rolli selles näeb ta küll. «Muidugi võiks eesti punkmuusikat ka ilma minuta ette kujutada, aga eks ta natuke nadiks siis jääks. Hea kujutlusvõime korral täitsa saaks,» jääb ta hetkeks mõttesse ning lisab, et peab end eesti rokkmuusikas rohkem nišitooteks.

Punk on ajatu

Praegu ei näe ta muud võimalust punkmuusika hiilgeaegade tagasitulekuks, kui et keegi leiutaks ajamasina, mis viiks meid tagasi 1970ndatesse. «Muud võimalust vist pole. Kuigi tänapäeval on uued väljundid punkmuusika rolli kohatäitel – isegi hiphopparid räägivad üsna valusatest teemadest ja palju paremate riimidega kui punkarid.»

Hoolimata muutuvast ajast ja punkmuusika hiilgeaja lühidusest peab Villu seda ajatuks žanriks. «See on muusika, mis pole moes. Neil asjadel, mis ei ole moes, on alati mingi publik olemas. Moenähtus vastupidi oleks siis see, mis kestab oma aastad ära ja siis kaotab kogu publiku,» leiab ta.

Ajatuna hoiab punkmuusikat Eestis selle kuulajaskonna pidev uus pealekasv, leiab Villu. «Kui noori peale ei tuleks, jääks publikut kogu aeg vähemaks. Pooled algusaegade kuulajatest on juba ammu manalamehed-naised. Varsti oleks nii, et ainult bänd ja kõik teised on surnud. Aga kui noored peale tulevad…, siis saame veel 50 aastat mängida.»

J.M.K.E laulutekstide sotsiaalkriitilist sõnumit võib tänapäeva noor tajuda pisut kui kõverpeeglist nähtut, aga seda ei pea Villu oma muusika esitamise juures kõige tähtsamaks. «Mingit põlgust mul selle vastu ei ole, kui 13-aastased tüdrukud lava ees näppu viskavad. Kui neile lihtsalt meeldib, mis laval toimub, siis see ongi peamine.»

Sotsiaalkriitilisus sõltub ka kanalist, kus see tuleb, leiab Villu. «Hiljaaegu tegi näiteks strippar Marco ka õudselt sotsiaalse loo. Ma ei tea, kas nüüd inimesed tunnevad, et ta kõnetab neid. Minuga on veits samamoodi, et olen natuke klouni moodi ja kui laulan pagana sotsiaalsel teemal, siis ei pruugi see üldse nii olla, et ma samal ajal sellega kedagi kõnetan. Äkki tullakse mind hoopis vaatama kui mingit kurioosumit?» arutleb ta.

Kui elujõuline punkkultuur pärast oma hiilgeaega Villu meelest surema kippus, ehkki seda siiski ei teinud, siis eesti rokkmuusikamaastikku peab ta «täiesti normaalseks».

«Midagi nagu lahti sellega ei ole, et hakkaks kuidagi hääbuma. Samas, mingit sensatsiooni ka ei ole viimasel ajal olnud. Eks ta tasapisi toimetab, publik käib kontserdil ja mis siin muud ikka tahta,» ütleb ta.

Praegustest eesti rokkbändidest hindab Villu Tamme enim ansamblit Psychoterror. «Nad on Eesti parim bänd olnud juba viimased viisteist aastat või rohkemgi. Uutest ei teagi kedagi… Väga harva leian sellise, kelle peale kõrvad kerkivad ja silmad pärani vaatama jäävad. Viimati oli üks selliseid avastusi Electrobation, kes ka minu juubelikontserdil Rock Cafés üles astub.»

Tulihingeline roheline

Rokkfestivalidel paigutuvad tulihingelisemad fännid mõistagi lava ette esimestesse ridadesse, et punkmuusikale korralikult näppu visates kaasa elada, teades Villu lauluaõnu peast. «Ülejäänud 80 protsenti publikust on kusagil tagapool, kes kuulevad meie lugusid esimest korda elus. Võib-olla siis, kui «Tere, perestroikat» laulame, tuleb midagi tuttavat ette,» arutleb ta pisut ükskõikselt, märkides, et teebki muusikat neile, kes sellest süttivad.

Palju rohkem muret kui kontserdipaikade täitumus teeb Villule maakera üldine seisukord. Tulihingelise rohelisena peab ta järjest tõenäolisemaks seda, et järgmisel põlvkonnal pole enam midagi süüa ega hingata. «Või kui mõnedele jätkub, siis ülejäänud tuleb lihtsalt maha tappa, et jätkuks nendele, kes sõja võidavad,» jääb ta hetkeks mõttesse ning lisab siis oma mõtte üle naerdes: «Natuke loll jutt, aga see on number üks probleem, et maakera püsiks. Kui maakeral enam elu võimalik pole, siis pole niikuinii neid teisi probleeme. Kui kõik on korras, siis võib edasi vaadata, näiteks mis parteid valida…»

Poliitikast sai tal ühel hetkel aga täiesti kõrini. «Jälgin seda niipalju, kui kuskilt kogemata silma kargab. Näiteks Krossi plakat prügikasti peal. Aga muidu on mul täitsa ükstapuha. Kui tõesti midagi väga hulluks läheb ja võimule tekib mingi jubedus, et peaks sekkuma, siis küllap ma sekkuksin ka.»

Tallinna olukord ja valimistulemusedki jätsid punkari külmaks. «Minul pole vahet, kas Tallinna juhib Keskerakond, Reformierakond või IRL… või kes iganes. Keegi neist pole seni veenvalt näidanud, et on teisest parem. Seepärast ei näe ma üldse mingit vajadust parteidevahelisest kiskumisest osa võtta.»

Selles, et muusik või näitleja erakonda astub ja senise tegevuse asemel hoopis poliitikaga tegelema hakkab, ei näe varem roheliste ridades kandideerinud Villu mingit probleemi. «Kui tahavad, andku hagu. See pole ju nii, et kui muusikat teed, siis reedad kedagi, kui poliitikasse lähed.»

Muusikuna Villu järgmisteks aastateks suuri plaane ei tee. «Lasen täpselt samamoodi edasi. Üritame tasapisi plaadiga tegeleda, kontserte anda. Plaadimaterjal on juba rohkem kui poolteist aastat koos, aga ma pole kunagi väga hea organisaator olnud. Kellelegi teisele ka ei taha anda teha, ikka ise.»

Uue muusika kohta ütleb Villu, et varasemast on see pisut erinev. «Üle oma varju ma ei hüppa. Mängin pilli, niipalju kui oskan, ja kirjutan nii, nagu oskan. Rohkem on selle hulgas võib-olla sellist sisekaemust ja filosoofilisust. Aga väga palju ei taha ette ära rääkida kah,» ütleb ta ning palub plaat ära oodata, «küll siis ise kuuled.»

Kui eluaegne punkar peaks veel tahtma mingis muus muusikažanris katsetada, siis oleks see džässmuusika. «Aga siis tuleks ka uus bänd. JAZZM.K.E.,» lubab Villu.

Villu Tamme

•    mänginud ansamblites Türann, SH Dispanser, Velikije Luki, J.M.K.E.

•    näidendi «Haned võlgu» ning luulekogude «Tuvi on tihane» ja «Sorlimeki Plät» autor

•    juhtinud telesaadet «Seitse vaprat»

•    hinnatud ristsõnakoostaja

•    tema järgi sai nime tuntuim Eesti iirisesort, 1980. aastate lõpus Heino ja Laine Lepiku aretatud madalamat kasvu hele sirelililla iiris «Punkar Villu»