Kirjadesse põimitud hing

Elmar Trink ja Kaili Viidas Koidula muuseumi lavastuses. Foto: Erakogu

Lavastus «Viru laulik ja Koidula» Pärnus on peale kõige muu hea näide sellest, kuidas just teatri võlujõud muuseumi ellu äratab.

Muuseumiteatri lavastuse dramatiseeringu aluseks on kahe ärkamisaja suurkuju, Lydia Koidula (24.12.1843 – 30.07.1886) ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (26.12.1803 – 25.08.1882) teineteisele saadetud kirjad. Kirjavahetus kestis seitse aastat. Etenduse lõpus, kui Koidula on otsustanud mehele minna, annab Lydiast 40 aastat vanem, arst ja «Kalevipoja» kirjutaja Friedrich talle saadetud armastuskirjad asjaosalisele tagasi. Annab tagasi, sest nii on kombeks.

Jah, üpris julgelt saabki neid kirju armastuskirjadeks nimetada. Mis siis, et neis pole otse öeldud intiimseid sõnu. Tunne ja tunded on kirjutatud sõnade sisse, ette ja alla. Küllap on dramatiseeringus kirjade sisusse kärpeid tehtud, aga mõlemat kirjutajat iseloomustab see, et kirjades ja ka lavaettekandes ei ole ühtegi tühja, emotsioonita (vihkamisest armastuseni, ja kõik nende vahele jäävad vahetoonid) öeldud-kirjutatud lauset.