/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2010/05/03/360363t1hac48.jpg)
Tartlaste ürgsed esiisad võtsid vastu üsna lolli otsuse, kui kinnitasid kanna Emajõe keskjooksule jääaegsete jõudude poolt kokku lükatud mägismaale, nagu seda ala võib nimetada ümbritsevat suhtelist siledust silmas pidades.
Tellijale
Tüüpiline trepp: murenenud ja roostes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel vaenlase vastu võitlejad olid ammuse elukohavaliku üle siiski rõõmsad. Neil oli tore mäe otsa rajatud Tarbatu linnuselt kaugemalt tulnud kurja mõttega külalistele tuld ja tõrva alla heita. Kuid rahu ajal oli tüütu vahetpidamata üles-alla ronida.
Ja mägilase elu on kulukas ka. Elamine isegi nii madalate mägedega kohas, nagu seda on Tartu, nõuab tohutult paljude trepiastmete tegemist ja trepistike ehitamist.
Hädatapp
Kui palju treppe on Emajõelinnas?
Tartu trepinduse üks spetsialiste, linnamajanduse osakonna asejuhataja Andres Pool vastust ei teadnud. Küll aga teab ta, et aastas on eraldatud linna maal paiknevate treppide korrashoiuks ja remontimiseks väga vähe raha. 2010. aasta eelarves on selleks 150 000 krooni.
«Selle rahaga saab teha hädatappu: kui mingi trepp on väga katki, siis saab selle raha eest korda teha,» ütles asejuhataja.
Pärast niimoodi remonditud astmeid mööda saab Pooli hinnangul käia veel aastakümneid.
«Mäe tänava trepid said paar aastat tagasi umbes 100 000-kroonise remondi, enne seda olid täiesti lääpas ja astmetel augud sees. Lubja tänava trepp sai tehtud vist eelmisel aastal korda,» meenutas ta. «150 000 krooni on olnud eelarves ka eelmistel aastatel. Nii et selline laveerimine ei ole käinud ainult masu ajal, vaid varemgi.»
Ülevaatus
Tartu Postimees vaatas üle nii Lubja ja Mäe tänava kui ka peaaegu kõik teised oma linna trepid. Ülevaatuse tulemusel tekkis pilt, mis ei ole kuigi rõõmustav. Mõni koht sellest pildist on lausa karjuvalt valus.
Ühtlasi tekkis veendumus, et Tartus on 50–60 treppi. Kusjuures ei ole arvesse võetud neid, mis viivad tänavalt hoonesse (näiteks Vanemuise ümbruses) või mis asuvad mõne rajatise või asutuse sees (näiteks lauluväljak ja botaanikaaed), majasisestest treppidest rääkimata.
Kõige levinum trepp on betoonist valatud astmetega, mille küljes on nurkraud ja terastorust käsipuud. Enamasti on nurkrauad roostes, betoon osaliselt murenenud ning käsipuud roostehammustustest ja rohkest ülevärvimisest krobelised.
Mõni betoontrepp on tervisele lausa ohtlik. Üks selliseid on Karlova pargi servas. Seda mööda käivad kõige rohkem need, kellel on asja Tartu Ülikooli haridusteaduste instituuti Salme tänava alguses. Jää ja vesi on mõne astme murendanud käijale väga murelikuks.
Päris jubedik on unustuse hõlma vajunud trepp Barclay hotelli taga – paljudest astmetest turritab välja armatuur. Linnamajanduse osakonna asejuhataja andmeil paikneb see hotelli krundil. Kommunistliku korra ajal käisid seda mööda punaväelased kurilkas suitsu tegemas.
Võrreldes betoontreppidega on graniidist treppe tunduvalt vähem. «Graniittrepi astmetega üldiselt midagi väga hullu ei saa juhtuda, see on vastupidav materjal,» ütles Pool. «Samas on see kallis. Graniittrepi üks meetrine aste läheb maksma jämedalt tuhat krooni, betoonist aste aga umbes sada krooni.»
Kõige moodsamad trepid on Tartu kõige uuema silla juures. Nende kasutajal on jala all graniit, trepipõskedes on valgustid, käsipuud on silla torudega samas stiilis.
Ainulaadne on Tartu kõige uuem trepp. See asub linna uusima suurehitise, Vanemuise mäe jalamile kerkinud sünkja seinakattega pangahoone taga. Kaheksa astmega trepp koosneb puidust ja kinni tambitud graniitsõelmetest, millesse pangapreilid jätavad kontsatikkude jälgi.
Eraomanduses treppidega võib teha imesid. Nii näiteks on Tähtvere 18d maja nutikad elanikud kaevanud mäenõlva mulla sisse umbes 40 astet, mida mööda on hea tõusta grilliahju juurde. Ainult oma aega ja vaeva maksma läinud trepp ajab muhedalt asja ära.
Hea on mugav
Milline üleüldse on üks hea trepp? «Mugav,» vastas maastikuarhitekt Sulev Nurme lühidalt.
Mis aga teeb trepi mugavaks? Kas ainuüksi trepi valem, mille järgi – nagu Nurme õpetab Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžis – peab astme kahekordse kõrguse ja astme laiuse summa sentimeetrites olema 60 ja 64 vahel?
Sellest siiski ei piisa. Arvestama peab üsna mitme aspektiga, muu hulgas ka sellega, et järjestikku ei ole rohkem kui 9–13 astet ning kahe trepimarsi vahel oleks made pikkusega vähemalt 1,2 m. Mugavust lisavad korralikult ehitatud käsipuud ja valgustus.
«Õigete mõõtudega ja õigel kõrgusel käsipuu on vajalik ka selleks, et elatanud inimesed ja lapsed saaksid mugavalt ning ohutult üles ja alla,» rääkis maastikuarhitekt. «Valgustus ei ole niivõrd mugavuseks. On elementaarne, et trepp on pimedal ajal valgustatud, muidu oleks ohtlik.»
Millises olukorras on Tartu trepid maastikuarhitekti vaatevinklist? «See sõltub kohast, ega väga nutta küll ei ole vaja,» ütles Nurme. «Kesklinna trepid on tegelikult täitsa okei, muudes kohtades on katkiseid ja imelikke rohkem näha. Kohati on tunda, et materjal on olnud kehv või et on halvasti tehtud, eks selliseid on ka kesklinnas.»
Liikumispuudega inimesel ning ka lapsevankri ja jalgrattaga tartlasel on maastikuarhitekti sõnul päris keeruline ringi liikuda. See ei ole aga ainult treppide, vaid ka äärekivide teema.
Võrreldes Eesti mõne teise linnaga, näiteks Kohtla-Järvega, on Tartu trepindus Nurme hinnangul päris ilusas seisus, välismaa linnadega võrreldes aga... «Kõik oleneb sellest, kui palju kuskil on olnud võimalust raha heakorra alla panna,» lisas ta.
Raja taga on Nurme teinud tähelepaneku, et treppe on võimalik disainida väga erinevalt.
«Mujal maailmas kohtab treppide disainis sageli lõbusamat, mängulisemat, huvitavamat lahendust. Meil piirdub üsna tihti fantaasia graniidi ja betooniga, mõnes kohas puiduga,» ütles maastikuarhitekt. «Aga eks ka Pariisis Boulogne´i metsas ringi kõndija kohtab logusid treppe, ei ole kõik sealgi hüper ja super.»