Krimilugu noortele

L5_87 (Kaspar Velberg) aktsioonis. Foto: Siim Vahur

Diana Leesalu «Offline» on noortele mõeldud lavastus. Seega võiks öelda, et kui noor vaataja – 10. klassis õppiv noormees, kelle teatrikogemus piirdub keskmiselt kahe lavastusega aastas – peab nähtut põnevaks ja haaravaks, on teater eesmärgi saavutanud.

Kindel on, et «Offline’i» pole igav vaadata. Kaksikvennad Priit ja Märt Pius loovad vastavalt Pärteli ja Raxina niivõrd erinevad karakterid, et näitlejate lähedast sugulust pole võimalik aimata. Kui Rax on sõbralik ja mõistev tüüp, keda iga ema tahaks oma tütrele poiss-sõbraks, siis Pärtel võlub just oma pahelisuse ja kinnisusega. Seega on igati ootuspärane, et Elis (Maiken Schmidt) armub just Pärtelisse.

Pärteli nõrgamõistusliku venna Patrickuna on Tõnn Lamp suurepärane, kasvades ohutust noormehest potentsiaalseks sarimõrvariks. Noormeeste tegutsemismotiividest jäävad arusaamatuks L5_87 (Kaspar Velberg) valikud ja närvilisus, liialt tavaliste (ehk siis igavatena) jäävad meelde naistegelased Lizett (Liis Lass) ja Elis. Velbergi, Lassi ja Schmidti ma selles siiski ei süüdistaks, pigem vaataksin teksti autori Diana Leesalu otsa.

Veel noore kirjutajana pole Leesalul (1. novembril tähistab ta 31. sünnipäeva) jätkunud võhma ja oskustki jagada oma tähelepanu kõigi tegelaste vahel. Võib-olla tulnuks tulemusele kasuks lavastaja või teise dramaturgi kõrvalpilk. Ka kõige parem kirjutaja vajab toimetajat ja ühelegi lavastajale ei tuleks kahjuks targa dramaturgi tugi.

Samas peab tunnistama, et Leesalu kirjutatud ja lavastatud lugu jookseb, mõnedki lahendused näivad esmapilgul ettearvamatud, ent süvenedes tuleb nentida, et kõik kokku on liialt lihtne ja kulunult tavaline – kamp arvutimänguritest noori kohtuvad päriselus ning mängu ja elu reeglid lähevad totaalselt sassi: on valu, verd, mõistmist, õnnetut armastust ja otsuste langetamist.

Testvaataja võrdles «Off­line’i» eelmisel aastal Soome-Eesti ühistööna välja tulnud filmiga «Rat King», kus samuti olid tegelasteks arvutimänge mängivad noored, kes kannavad mängu reaalsusesse üle ega saa sealt enam välja. Ainult et kas noortelavastuseks (aga ka filmiks) piisab sellest, kui üks tegelane on õnnetult armunud ja kõiki tegelasi ühendab arvutimäng?

Või siis tähendab noortelavastus seda, et seda teevad noored? Kui see on peamine, siis on «Offline» kindlasti noortekas. Äratundmist ja samastumist see eriti ei paku, samuti ei võimalda see täiskasvanutel piiluda noorte suletud maailma. «See oli rohkem krimilugu,» võttis lavastuse kokku noor vaataja. Aga põnevust kruttiv lugu.

Vaatamata minu kriitilisusele tuleb Leesalu ja Tallinna Linnateatrit tunnustada, nad on julgenud katsetada. Ilma selliste katsetusteta ei kasva ükski näitekirjanik ega lavastaja.

Kokkuvõttes oli täitsa tavaline teatriõhtu, mis ei pakkunud küll erilisi elamusi, ent ei jätnud ka raisatud õhtu tunnet.

Diana Leesalu

«Offline»

Lavastaja Diana Leesalu. Kunstnik Marion Undusk. Helilooja Veiko

Tubin. Valguskunstnik Priidu Adlas

Osades Maiken Schmidt, Liis Lass, Kaspar Velberg, Priit Pius, Märt Pius ja Tõnn Lamp

Tallinna Linnateatri esietendus

19. oktoobril Hobuveskis