Tuhanded lapsendatud elavad vale sünnipäevaga

Kati Metsaots sai kaks erineva sünnikuupäevaga sünniakti kätte kerge vaevaga, kuid muudes dokumentides oma sünnipäeva õigeks muuta pole tal seni õnnestunud. Foto: Toomas Huik

Eestis võib elada paar tuhat inimest, kes ei tea, millal on nende tegelik sünnipäev, sest nende sünnikuupäev on aastakümneid tagasi lapsendamise tõttu muudetud ja kui nad ongi teada saanud oma õige sünnipäeva, ei ole võimalik seda tagasi muuta.

Kui aastakümneid tagasi varjati ja häbeneti lapsendamise fakti viimase võimaluseni, siis nüüd vaatab Eesti ühiskond lapsendajaid kui kangelasi.

Eesti lähiajaloos, aastatel 1970-1995 kehtis Eestis nagu ka ülejäänud Nõukogude Liidus kord, kus lapsendajad võisid lapsendamise saladusele viidates muuta lapsendatud lapse sünnikuupäeva ja sünnikohta ning ka nime. Kui palju võib olla niisuguseid, tänaseks juba täiskasvanuid, kelle ametlik sünnipäev on kuni kolm kuud tegelikust erinev, ei tea keegi öelda.

Üle kolmekümne aasta Tallinnas lapsendamisega tegelenud Lea Mölli sõnul lapsendati ainuüksi Tallinnas umbes 30 last aastas ning vähemalt väiksemate lapsendatute puhul muudeti enamasti ka sünnikuupäeva. Kuna lapsendamisse suhtuti aastakümneid tagasi sügava võõristusega, sellepärast tunti lausa häbi, siis oli lapsendamise kõigi vahenditega saladuses hoidmine mõistetav.

Nii Möll kui ka paljud teised, kellega Postimees neil teemadel rääkis, tõdesid, et väikses Eestis on lapsendamissaladuse hoidmine läbi aegade olnud tühi lootus – kui ei rääkinud lapsendanud vanemad ise, siis ühel hetkel ilmus ikka mõni hea tädi välja, kes lapsele tema tegelikust päritolust teada andis.

Kati identiteediotsingu lugu

Nii läks ka Kati Metsaotsal, kes on nüüd võtnud ette tee, et oma tegelik identiteet, eelkõige õige sünnikuupäev dokumentides taastada.

Kati oli 25-aastane, kui ühes väikelinnas astus tema juurde üks võõras tädi, kes küsis, mida ta oma bioloogilisest emast teab. Esimese hooga ei võtnud Kati seda imelikku küsimust edasi mõelda, kuid küsimus jäi meelde ja otsis selle tädi uuesti üles. Et ta oleks oma vanemailt nii keerulist ja kahtlast asja uurima läinud, ei tulnud kõne allagi – et neile mitte haiget teha.

Tädi rääkis rohkem ja kild killu haaval hakkas Kati ja tema kaksikõe tegelik sünnilugu hargnema.

Umbes pool aastat pärast esimest kahtlust, olid Katil käes dokumendid – esimene sünniakt ja teine, lapsendamisel koostatud teine sünniakt. «Kirjutasin perekonnaseisuosakonda ja sain juba mõne päeva pärast need dokumendid kätte,» rääkis Kati.

Selgus, et tüdrukud olid lapsendatud kolme ja poole aastaselt, kusjuures muudetud olid nii nende eesnimed – Kati oli olnud alguses Karin – kui ka sünniaeg ja koht. Õige sünnipäev oli täpselt kuu aega varasem kui tegelikult. Viimased viis aastat on Kati teadlikult pidanud õiget sünnipäeva, kuid õde on jäänud sünnipäeva juurde, millega ta on enamiku elust elanud.

Edasi selgus, et kaksikud olid oma ema juurest lastekodusse viidud juba pooleaastaselt. Ta nimetas parajaks šokiks ka seda, kui sai teada, et lisaks kaksikõele on tal veel viis õde-venda.

Kati üritas oma isaga korduvalt sel teemal rääkida, kuid isa eitas kuni dokumentide ilmumiseni lapsendamise fakti. «Isa ütles, mis sa uurid ja pärast olime mitu kuud tülis ega suhelnud,» meenutas Kati. See oli talle loomulikult valus, sest ta ütles isale kohe, et on nii isale kui emale tänulik, et nad teda lapsendasid ja kodu andsid, üles kasvatasid, ülikooli aitasid lõpetada. Ta kinnitas isale, et nende suhetes ei muutu midagi. «Saan aru, et neil oli hirm, et pöörame neile selja, aga meil polnud midagi niisugust mõttes – ainult et nad oleksid võinud meile sellest ise rääkida.»

Lea Möll on aastate jooksul puutunud kokku väga paljude sarnaste lugudega ja ta tõdes, et need olid niisugused ajad, kus lapsendamisse suhtuti kui häbiasja ja tehti kõik, et varjata lapsendamise fakti. «Nüüd on ühiskonnas suhtumine muutunud hoopis avatumaks, enam ei peeta alaväääriliseks neid, kes ise lapsi ei saa ning võõra lapse enda kasvatada võtavad. Lapsendajaid vaadatakse nüüd pigem kui kangelasi, kes on vanemliku hooleta lapsele kodu andnud,» rääkis Möll.

Sigrid Petoffer lapsendajatele ja ka lapsendatutele 2008. aastast tuge pakkuvast MTÜst Oma lisas, et lapsendajad ise ei soovi, et neid peetakse kangelasteks, vaid neid võetaks kui tavalisi lapsevanemaid. «Lapsendamine on nagu muugi lapse saamine, ainult väikeste erinevustega.»

Oma Peres ollakse seisukohal, et igal lapsendatul on õigus teada oma päritolu kohta. «Samas valib iga lapsendaja pere sellest lapsega rääkimiseks oma aja ja koha,» lisas Petoffer.

Möll tõi lisaks iga inimese inimlikule õigusele teada oma päritolu ka näiteks tervisega seonduva – kas või selle, millised pärilikud haigused võivad olla. Aga sedagi, et väikeses Eestis võib kergesti juhtuda, et õde ja vend teineteisesse armuvad ja millised tagajärjed sellel võivad olla, kui nad oma tegelikku päritolu ei tea.

Kuidas muuta sünniaega?

Kui Kati nüüd juba mitmed aastad tagasi perekonnaseisuametisse pöördus, et oma sünniaega muuta, sai ta vastuseks, et see oleks võimalik vaid juhul, kui teda lapsendanud vanemad oma õigustest kohtu kaudu loobuvad. «See ei tulnud kõneallagi,» lausus Kati. Tänaseks on mõlemad vanemad surnud. «Miks olen valmis seda asja edasi ajama? Oluline on, et ma ei teeks oma vanematele sellega enam haiget,» põhjendas ta.

Seaduse järgi aga pole see ka nüüd võimalik, sest inimese sünnikuupäeva saab muuta vaid juhul, kui on tehtud viga. Lapsendamisel sünniaja ja ametliku identiteedi muutmine ei olnud aga viga, vaid igati vastav toona kehtinud seadustele.

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuuliku sõnul on perekonnaseaduses plaanis lapsendamise saladust puudutavate muudatuste tegemine. Mis puudutab sünnikuupäeva muutmise võimalust, siis sellist seadusemuudatust praegu plaanis pole. «Kui aga selline vajadus ilmneb, siis saab seda koostöös sotsiaalministeeriumiga analüüsida,» lausus Tuulik.