/nginx/o/2010/04/14/348630t1h4ffb.jpg)
Täna oli Himaalaja ekspeditsiooni täis entusiastlikku valmisolekut alustada peale kolmepäevast puhkust tõusu baaslaagrist tipu poole. Paraku ei tulnud sellest midagi välja - hommikul oli baaslaager ja ka kõik telgid kaetud poolemeetrise lumega ja päeva edenedes ei ole lumesadu teps mitte hõrenenud.
Lund on kõikjal, seda sajab järjest juurde ja Cho Oyu jalamgi ei paista läbi lumesaju baaslaagrisse, rääkimata tipust.
Selge on see, et ei täna ega ka homme ei liigu me siit mitte kuskile. Kõige varem saame liikuma ülehomme, see aga eeldab, et lumesadu hiljemalt täna öösel lõpeb. Kas see aga nii on, ei tea isegi meie serpa Gyalzen mitte, seda teavad vaid jumalad ja vaimud, kes tippudel elavad. Igatahes on kogu plaanitud ajagraafik segi löödud ja veel eile tehtud plaanid, mille kohaselt me oleksime tippu üritanud kas 5. või 6. mail, aia taha lennanud. Meie jaoks ei ole see tegelikult väga traagiline, sest meil on ajavaru, aga osadel ekspeditsioonidel on juba 9. maiks tellitud baaslaagrisse jakid, kes nende varustuse alumisse baaslaagrisse toimetavad ning nad ise sealt Kathmandusse ja siis koju hakkavad lendama.
Seni aga vedeleme baaslaagris oma telkides magamiskottides või istume messitelgis, ootame ilma paranemist, sööme serpa Gyalzeni valmistatud hõrgutisi, joome sooja teed, loeme raamatuid, mängime kaarte ja mõtleme välja muid efektiivseid aja tapmise viise. Siiski ei ole midagi paremat lugemisest, ja - tänu taevale - raamatuid meil siiki veel jätkub. Need käivad külakorda, natuke on probleeme eestlastel leedukeelsete ja leedulastel eestikeelsete raamatute lugemisega, aga kui halb ilm jätkub, siis pole välistatud, et tuleb hakata ka uusi keeli õppima.
Hetkel on Alar Sikul pooleli Robert Bauvali ja Graham Hancocki "Tekkeloo hoidja", aga ta loeb seda aeglaselt ja ettevaatlikult, vahepeal 3. aprilli Postimehe Arteri ristsõna lahendades ning mõtiskledes juba kolmandat päeva selle üle, mis on Guinea-Bissau pealinn. Tanel Tuuleveski lõpetas just Guy de Maupassanti "Mont-Orioli" ja võttis üle "Ehh, Uhhuduuri", andes klassikalise armastusromaani edasi Andras Kaasikule, kes lõpetas enne seda Isaac Asimovi "Kadunud roboti". Ekspeditsiooni Leedu sektsioon on hästi intellektuaalne - Saulius Viliuse "öökapiraamat" on parasjagu Salman Rushdie "Florencijos keretoja" ja Ruta Tolpezninkaite loeb Türgi nobelisti Orhan Pamuki romaani "My Name is Red". Allan Valgel on pooleli Helsingi Vantaa lennuväljalt kaasa haaratud Viktor Jerofejevi "Hyvä Stalin" ja Peep Kala on lõpetamas William Faulkneri "Isaac McCaslini lugu", mis vahetas välja Truman Capote'i "Külmavereliselt".
Raamatutest veel sedavõrd, et ekspeditsiooni liikmed hindavad selliseid, mis oleksid pehmekaanelised, väikeses kirjas ja tiheda reavahega. Eks ikka sel põhjusel, et mägedes on kaal väga oluline. Seega on autahvlil omaaegsed ""Loomingu" Raamatukogu" väljaanded. Mägironija seisukohalt on kõige kahjulikumad tänapäevased paksukaanelised, hiigelsuure kirjaga, paksule paberile ja kunstiliselt kujundatud pooltühjade lehekülgedega teosed. Mihkel Raua uus raamat, mis osadel juba loetud, ootab paraku all Tingris, kuhu me pääsesime autoga, sest keegi ei olnud nõus seda oma seljakotti pakkima ja üles baaslaagrisse tooma. Kas ei peaks see andma mõtlemisainet raamatukirjastajatele?