Peeter Oja ennustab räigeid tapatalguid

Mees teab, mida mees räägib: «Kui olen kasutanud ka räigeid sõnu, olen seda teinud teadlikult,» kinnitab Peeter Oja Tallinna kesklinnas keemilise puhastuse ees. Ta on veendunud, et pealinnas oleks vaja kapitaalset puhastust. Foto: Peeter Langovits

Valimiskampaania ajal oma koomilise lavatükiga tuhandeid naerutanud näitleja tunneb siirast muret sellepärast, et tema sünni- ja kodulinn laguneb nii füüsiliselt, moraalselt kui ka vaimselt.

Üks mees peale Edgar Savisaare tegi äsjaste valimiste käigus veel igati tubli tulemuse – ja seda ilma igasuguse erakondliku toetuseta. Peeter Oja.

Oja poliitikateemalist monotükki «Nüüd tõesti aitab jamast» käis valimiskampaania nädalail 19 päeva jooksul 22 etendusel ühtekokku vaatamas 10 100 inimest. Tõsi, seda on siiski ligi neli korda vähem kui neid, kes andsid oma hääle Savisaarele, aga samas viiendiku jagu rohkem, kui kogus valimistel hääli paremuselt teise tulemuse saanud Jüri Ratas, Savisaare parteikaaslane.

Ent ärgem unustagem, et need, kes valisid Oja etenduse, pidid selle eest maksma, ja mitte vähe. Savisaare ja teiste poolt sai valida tasuta.

Seega ei ole põhjust keelata sõna mehele, Ojale, kelle poliitiline etendus tõmbas ja naerutas rahvast paremini kui see show, mida pakkusid poliitikud. Kohtusime esmaspäeva hommikul Tallinna kesklinnas Swissôteli lobibaaris.

Mis tundega ärkasid?

Selle võib kokku võtta pealkirjaga, et nõukogude Tallinnas jätkub lumpeniseerumine.

Saabub kelner: Gentlemen, good morning. Can I offer you coffee?

Oja: Me räägime eesti keelt ka.

Kelner (jätkab inglise keeles): Ma ei räägi. Olen siin vaid paar kuud olnud. Räägin norra keelt, saksa keelt, pisut vene keelt, ja muidugi inglise keelt.

Oja: Ja eesti keelt mitte?

Kelner: Üldse mitte. Kaks kuud on olnud liiga lühike aeg.

Tellin inglise keeles segumahla. Oja ütleb tellides hästi selgelt: «Mahl!»

Oja: Ma mõtlesin, et ta teeb [keele asjus] nalja ...

Me jutt katkes lumpeniseerumise teemal.

Ma näen, kuidas minu sünni- ja kodulinn laguneb, nii füüsiliselt, moraalselt kui vaimselt. Ja seal taga on üks inimene. Ja mind hämmastab üks asi. Ma formuleeriks selle küsimusena: kui mitu korda peab üks inimene tõestama alatust, et mitte mingit koostööd ei ole võimalik temaga teha? Ja seda ütlen ilma naljata: mida aeg edasi, seda rohkem on mul tunne, et tema puhul on tegemist delikaatse teemaga.

???

Sellest võib rääkida aastate pärast, kui on vajalik. Aga see ületab igasugused normaalse käitumise piirid. Märgid on ju nii selged! Mind paneb imestama, siiralt, et seda püütakse väevõimuga eirata. See on nii enesekeskne, see on nii täis kättemaksu!

Kelner (inglise keeles): Siin, härrased, on teie mahlad.

Oja: Good, thanks. Kas see ei ole ilmekas, et üks partei eesotsas ühe juhiga rõõmustab võidu üle ainult siis, kui tal on enamus? See on nagu poksija, kes rõõmustab olümpiakulla üle ainult siis, kui on vastase löönud nokki, nii et ta sureb.

Tasakaalustame pilti. Savisaare vastasleer ...

Ei, ei. Ma ei taha midagi tasakaalustada, sest minu jaoks on pilt väga selge.

(Tahtsin vahele öelda, et Savisaare vastasleer üritas ju ka teda kõigest väest linnapea kohalt minema kangutada.)

Toome võrdluse, mis Eesti poliitikas toimub. Võtame poliitika kui jalgpalli: pannakse jalga taha, mängitakse käega, eemaldatakse mängijaid – selleks on kohtunik. Ja siis tormab platsi peale üks peni, suur peni, kelle järel jooksevad kutsikad, kes lihtsalt klähvivad, ja see peni hakkab mängima palliga. Minu meelest on ebanormaalne, kui ükskõik millise meeskonna kapten seepeale ütleb, et ärme pööra tähelepanu, mängime edasi.

Me ei saa mängida, kui meil on platsil peni ja kutsikad. Kui peni väsib, paneb ta käpa palli peale, lamab, ja kutsikad lähevad talle ligi sooja. Kui peni teeb palli katki, siis kutsikad saavad ka mingi osa; neile piisab, kui nad saavad väikse pallitüki, sellega on hea mängida, nad on uhked. Nad hammustavad kedagi jalust, kargavad säärde, midagi hullu ei tee, tuleb natuke verd – so what!? Vaat minul on selline pilt kujunenud Eestist, ja see on väga nukker.

Kui Keskerakonna inimesed à la

Mailis Reps tõlgendavad [Eerik-Niiles] Krossi käitumist kui palaganlikku, siis saades aru, et mailisrepsidel on teate kättesaamise ja lugemisega suuri probleeme, võin tõlkida seda lihtsasse keelde: Krossi kampaania oli peegeldus, mis väljendus mõnituses, keskerakondliku igapäevase käitumise mõnituses, mida ehtis glasuurina show, ja kuulda keskerakondlase suust sõna «palaganlik» – see on ju koomika. Ma olen sõnadega terve elu tööd teinud. Ma tean väga hästi, mida need tähendavad, ja kui olen kasutanud ka räigeid sõnu, olen seda teinud teadlikult.

Vaatasin [valimisõhtul telerist] seda seltskonda, kes oli kogunenud kinnisele Keskerakonna peole. Ma ei tunne neid inimesi – ma ei mõtle nimeliselt ega nägupidi; ma ei tunne, et nad on Eesti inimesed. Seal olid kummalised noored, kes, mul oli tunne, pääsesid uhke peolaua äärde esimest korda. Need on need, keda Savisaar tänas.

Miks ikkagi ei õnnestunud Tallinnas Savisaart kukutada?

Ju inimesed ei lähe valima, on üks asi. Ei saada kokkuleppele, ei anta aru endale, mis on oluline. Fakt on see, et [Keskerakonna võit] on Tallinna inimeste valik. Meeldigu või mitte, aga nii see on.

Jah, ega Savisaar ju ise ennast pukki pannud.

Absoluutselt! Ja Savisaar võib täiesti süüdimatult taguda vastu rinda, et see on rahva valik. Ongi nii! Mitte midagi pole kobiseda.

Mind huvitab see, ja see saab olema huvitav, ja jutumärkides lõbus, kui varem või hiljem Savisaar eest ära kaob. Siis hakkame nägema pilti – mille nägemiseks ei ole vaja olla prohvet ega hiromant –, kuidas hakatakse üksteise kõri sööma. Paljud tulevad [Keskerakonnast] ära. Ütlevad: «Saad isegi aru ...» Ütlevad: «Ega mul kerge olnud ...» Paljud libisevad kiiresti variserlikult teise parteisse. Keegi ikka võtab nad hõlma alla, kui see on kasulik.

Omavahel lähevad lahti räiged tapatalgud, hakatakse sõimama, saame teada, millised inimesed on seal parteis. Seda on ju korduvalt olnud. Mul on siiamaani meeles, kuidas Liina Tõnisson lahkus parteist. Suures saalis karjus üks, et «jää vait, vanamutt!». Selle peale ütles ta, et jah, olen vana, aga ma tahan ka midagi öelda. Aga tal ei lastud. Pruugib natukenegi teist meelt olla, öelda, et sõbrad, see on vale, ja sind tallatakse surnuks. Üheski teises parteis ei ole seda. On teravaid ütlemisi, aga seda, et kari tormab kallale ja hävitab inimese – see on ülim jultumus nende suhtes, kes julgevad midagi kahtluse alla seada.

See meenutab sekti.

See ongi sekt. Võtame parteide noorteühendused. Näiteks mis võiks ühendada noori, kes lähevad IRLi? Isamaalisus, oluline on Eesti. Või neid, kes lähevad Reformierakonda? Liberaalsus, edukus, edasijõudmine, ettevõtmine. Või neid, kes lähevad sotsiaaldemokraatide hulka? Võib-olla on neil rohkem arenenud hoolivus, prantslaste «vendlus, võrdsus, vabadus!». Mul tekib küsimus: mis on märksõna, mis ühendab neid, kes lähevad Keskerakonda? Ma leian ainult ühe sõna – omakasu. Ma saan ka midagi.

See on vaimne lumpenlus. Selline harimatu suhtumine on mulle nii võõras, kuigi olen enam-vähem sellises kandis üles kasvanud, Sitsimäel.

Pean laskma need laused juristidel üle vaadata.

Oot-oot! See on minu arvamus. Ma ei väida, et keegi on selline või selline, ja see ei ole keerutamine. Kui keegi leiab, et teda on solvatud, kaevaku kohtusse. Ma võin võin suusõnaliselt tema ees avalikult vabandust paluda, aga ma mõtlen ikka samamoodi – ja sellega tuleb tal arvestada. Ma ei ole libe limukas, ja ongi kõik.

Kas edukalt läinud mononäitetükil oli ka mingi suurem eesmärk peale koomika?

Ei, ma ei pretendeerinud mingile valgustusele, aga võib-olla näitas see inimestele poliitikat natuke teise nurga alt, andis mõtlemisainet, sest faktid olid ju faktid ja tsitaadid olid tsitaadid.

Aga Eesti on väga vahva, siin on väga palju inimesi, kes püüavad midagi teha, ja teevadki. Mööda Eestit ringi sõites tundsin end Eestis. Tallinnas ma tihtilugu seda ei tunne.

Mis saalist vastu kiirgas?

Olenes esinemiskohast. Nii mõnigi asi tundus riigi- ja Tallinna-keskseks jääma, aga üldjoontes tundsin, et vastuvõtt oli positiivne. Saal kuulas, naeris, plaksutas. Ma ei kahtle üldse, et oli ka pettunuid. Mõned mu lähemad kamraadid on samuti öelnud, et neile ei meeldinud. Ise jäin rahule. Olen küllaltki enesekriitiline, aga ma ei mäleta tükk aega sellist rahuldust pakkuvat reisi.

Etenduses oli koht, kus küsisid, kui paljud kandideerivad. Leidus iga kord publiku seas mõni selline?

Jah, oli küll. [Andres] Anvelt oli kohe esimeses reas ja tõstis käe väga kõrgele.

Kui oled pool tundi poliitikute pihta tuld andnud, peab see olema julge, kes söandab teiste seas tunnistada, et tema kandideerib.

Poliitikasse minek ongi julge tegu! See ei ole Keskerakonna show. Sa ju vastutad! Müts maha inimeste ees, kes seda teevad, ja neid ei ole vähe, kes teevad seda südamest, mitte et neil pole kuhugi mujale minna või äkki saab sealt mingi leivatüki.

Kuidas jõudsid kolmes kohas teha kaks etendust päevas, vahepeale jäi vaid kaks tundi?

See ei ole midagi hullu. Vaat sellised [ratta]ässad nagu Tanel Kangert ja Rein Taaramäe, kes sõidavad kolm nädalat mägesid, see on räige, viis-kuus tundi rattasadulas ja järgmine päev otsast peale. Võih!

Kas äsjases valimiskampaanias saavutati sinu meelest uus «tase»?

Mis seal uut oli?

Pull ja palagan.

Ma ei kasutaks selliseid sõnu.

Aga mis vormis tuleb siis inimesega rääkida? Mul on teatud ajakirjandusväljaannetega olnud konflikte. Olen neile viisakalt ära öelnud, et ma ei soovi teiega suhelda, jätan endale selle õiguse, lubage mul valida, kellele ma midagi ütlen ja kas üldse ütlen. See ei ole ülbus, vaid iga inimese vabadus. Kui ütled seda üks kord, kaks korda, kolm korda, aga ikka käiakse pinda, ja kui lõpuks saadad p***e, ollakse solvunud. Aga kõige kurvem on see, et see töötab – siis jäetaksegi sind lõpuks rahule. Ja see pole üldsegi rõõmustav …

Ma ei üldista, et see ongi keel ja stiil, milles tuleb rääkida, aga kui muidu aru ei saada, kui ei ole ühtegi teist võimalust, kuidas rääkida ... Vaatasin laupäeva õhtul pealinna linnapeakandidaatide debatti. Seal võeti täiesti süüdimatult huupi fakte. Saatejuht ütles, et haridusministeeriumi real on summa 1700, aga [Savisaar ütles], et tal Mailis Reps ütleb siit selja tagant, et 700. Palun selgitage mulle, kuidas on võimalik sellise inimesega rääkida!

Ja see on kordunud aastaid! Mingisugune Meelis Pai ajab süüdimatut juttu, et tahab teha kultuurikilomeetrile penoplastist skulptuurid, näiteks Lydia Koidulast. Kui mina seda räägiks, arvataks, et Oja tegi nalja, aga seal räägib Savisaare nõunik – see ongi Tallinna tase.

Kui vaadata laiemalt, siis mis kogu Eestis häirib?

Mind häirib see ülbus, mis tuleb neilt, kes lähevad välismaale tööle ja elama, et Eesti riik on selline ja selline. Mul tekib küsimus, kas need inimesed, kes on vaatamata raskustele siia jäänud, ei ole ära läinud, toidavad oma lapsi, annavad neile hariduse, teevad oma tööd, on siis mingid puupead, idioodid?!

Need on targad ja arukad, kes ära lähevad, ükskõik mis tööd nad Soomes teevad ja mis tingimustes nad elavad, sest Eesti riik on möku ja kogu Eesti on fuck-off, raisk. Mulle on vastuvõetamatu see suhtumine, et kangelased on need, kes Soomes purjus peaga vahele jäävad, poes varastavad – olen laeva peal näinud neid tölle. Ja ei ole harvad need juhtumid, kus inimene on Eesti töötukassas arvel ja saab riigilt raha ning teeb Soomes mustalt tööd, nii et maa must. Nii et see on nutikuse etalon, kuidas elada?! Aga kui ütled, et Eesti sulle midagi tähendab, siis see on täiesti põlastusväärt. Ja põlastusväärt on ka Kross, kes on ju luuraja, Eesti luuraja, ei tee venelastega koostööd – tõbras, eks ole!? Kõik on pea peale pööratud.

Hämmastav, sina ei pea seda õigeks, mina ei pea, ma ei tea ühtegi inimest, kes peaks, aga ikkagi...

Järelikult on üks kolmandik, kes valib Keskerakonda, nii tugev – ja kogu moos. Keskerakond on ainus erakond, kel olgu ükskõik mis skandaalid, ikka teda valitakse. Teiste erakondade valijad jätavad endale rohkem mänguruumi, on valikutes ja mõtetes vabad, ei klammerdu.

Ma ei näe šanssi, et keegi võiks Tallinnas Savisaart üldse kunagi kukutada. Ta pani kõigile pika puuga.

Inimesed on talle lojaalsed, ja see on paljus hirmule rajatud – hirm võõra, tundmatu ees. Lasnamäel, kus ta põhilised hääled sai, ongi kõik ümberringi tundmatu. Mine küsi Lasnamäel, mis on Munamägi. Võib-olla üksikud teavad. Kanal on neil Pervõi Baltiiski.

Miks sa etenduses Savisaart järele ei teinud?

Ma ei taha tegeleda sellisega. Keskerakond eeldaks omaette kava, see on nii teine maailm.

Aga Ansipit ja Ligi ka ei olnud kavas!

Ma ei olnud selle peal väljas, et võtan ühe või teise inimese ette ja hakkan andma. Ma ei ole paroodianäitleja. Mul ei tule sellised asjad eriti välja. Teen pigem karikatuure, paksemate värvidega. Mul oli püüd üldistada.

Miks teised kultuuriinimesed poliitilistel teemadel nii vähe sõna sekka ütlevad?

Ärme seda üle tähtsusta, mis ma tegin. Mul oli stand-up-kava, mis puudutas poliitikat, aga see ei ole märkimisväärne asi, mida peaks üle aastate tähisena meenutama, kuigi mulle see meeldis.

Miks teised sõna ei võta: ilm on avardunud, inimesed ajavad oma asja, ja sekkutakse tihtilugu ainult siis, kui enam teistmoodi ei saa. Paljud võib-olla ka mõtlevad, et mida ma ikka räägin. Olen isegi mõned artiklid kirjutanud, ja taas avastanud, et milleks ma üldse kirjutan. Paljud mõtlevad nii või naa samamoodi ja oskavad võib-olla pareminigi, põhjendatumalt väljenduda, ja kes on vastu, on nii või naa vastu.

Ja miks peab üldse näiteks arst või haridustöötaja või medtöötaja olema tegevpoliitikas? Kas haridustöötajal on vastutus nii tühine, et ta võib vabalt veel vastutust juurde võtta? Ju siis on süsteem selline, et sul on koolijuhina kaks varianti: kas oled meie parteis ja kandideerid ning kool saab uued aknad või istuvad lapsed klassis, läkiläkid peas. Või pannakse kool hoopis kinni.

Mis teha? Ma ei tea, mis teha! Mul sattus tuttav [enne valimisi] Toompea piiramisele, jäi vaatama, kust küll selline seltskond saadi. Küsis mõnelt, et miks te siin olete. «No vot, prišli.» See kontingent, kelle peal mängitakse, on ka inimesed, olgugi pimedusega löödud – aga samasugused inimesed [nagu meie]. Kas need, kes on Keskerakonna juhatuses, nagu Enn Eesmaa ja Kadri Simson, esindavad neid inimesi või ütlevad neist lahti? Ma saan aru, et nad esindavad. Ütleksin, et see on nende inimeste ärakasutamine, kes ei jaga hästi, mis ümberringi toimub. Kas nad ütlevad, et on uhked nende toetajate üle, või hakkavad keerutama?

Ma ei pretendeeri mingile tõele, aga selline on pilt, mis mul on kujunenud. Võib-olla ma eksin.

Kellele ise toetuse andsid?

Seekord Isamaale. Olen varem ka Reformile andnud, kunagi ammu Mõõdukatele. Seekord mõtlesin, et jube lahe oleks, kui sotsid võidaks: nad saaks panna kokku linnavõimu ja näidata, mida nad suudavad. See oleks väga hea eksamitöö. Aga jälle jäid nad [suurtest erakondadest] viimaseks. Isegi sõimatud Reformierakond, kelle kubemepiirkond on punane, sai rohkem hääli. Nüüd läheb kõik vana rada edasi.

Mis suunas sooviksid, et asjad läheksid?

Ma sooviks, et neil, kes on poliitikas ja juhivad riiki, tekiks säravaid mõtteid. See ei ole ainult Eesti probleem; see on üleilmne probleem, et ei ole ideid, kõik on nagu kinni jooksnud. Mul ei ole laias laastus vahet, kes riiki juhib, kui tal on head kavatsused ja kui ta ei lähtu enesekesksest maailmast.

Kas Keskerakonnal on võimalik sinu silmis puhastuda?

Ei, siin ei ole mingit võimalust. Kui kaob Savisaar, kaob ka partei. Ta laguneb väikesteks tükkideks, minnakse omavahel riidu. Tekib peata olek. Üks võib tahta ja teine võib tahta, aga tema taha ei koonduta. Sellisel kujul seda parteid ei jää. Nimi võib jääda mõneks ajaks.

Peeter, kui sul jagub nii palju energiat ja sisemist põlemist, miks sa ise poliitikas ei osale?

Ma tean, et minust ei ole selle asja ajajat. Mul on ka liiga palju kriitikameelt, et lahmides minna ja öelda, et mina teen. Tölle on Eesti poliitikas piisavalt.

Mis siis järgmiseks? Kõigepealt puhkad soojal maal?

Praegu ei lähe kuhugi, jõulude paiku aga küll. Draamateatris teen natuke, siis vaatan, mis kevad toob.

Lugejad tahavad teada, kui palju sellise supertuuriga võib teenida.

Kollaseks läheb kätte ...

Aga lugejad tahavad teada!

Väga hästi võib teenida. Oleneb, kuidas kellele. Mind näiteks ei huvita, kui palju keegi teine kusagil saab, ma ei ole selle koha pealt kade, siiralt. Inimestel võiks rohkem raha taskus olla, siis on vingumist vähem ja selle võrra on ka üldine foon tervem.

Miks mulle USA meeldib? Seal on võimalus, et sul esimese 15 minutiga tuju si**ks keeratakse, minimaalne. Eestis on vastupidi. Eelmine aasta olin samal ajal New Yorgis. Hommikul kell kuus läksin Viiendal avenüül Starbucksi [kohvikusse], võtsin kohvi, tegin suitsu, tänav oli veel tühi, New York Timesi leheveoauto sõitis mööda, ja siis tuli üks neeger, suur neeger, nii-öelda prügimees, otsis asju. Mu kõrval oli prügikast, ta tuli ja ütles: «Good morning, sir!» Vastasin: «Good morning, sir!» Vaatas prügikasti ära, ütles: «Have a nice day, sir.» Viisakas! Ta nägi, et mul on raha kohvi osta, aga tal oli oma bisnis. Ta oli elu hammasrataste vahele jäänud, elas äkki kusagil Brooklyni silla all, aga tal on kombeks öelda «tere hommikust, härra».

Kas Eestis võiks ka kunagi samasuguse viisakuse ja lugupidamiseni jõuda?

See võtab aega. See võtab mitu põlvkonda aega. Annaks jumal, et meile aega antakse.

Pärast pooleteisetunnise vestluse lõppu meenub Ojale, et ta unustas kesklinna Maakri tänavale jäetud auto parkimisaja mobiiliga teatamata.

Maksan Swissôteli lobis kahe 0,33-liitrise mahla eest. Kokku kuus eurot. Mitte-eestikeelne teenindamine on hinna sees.

Parkimistrahvi kviitungit Oja auto kojamehe all ei ole. See oleks nagu võidujoovastuses linnavõimu väike kingitus.

Peeter Oja (53)

Sündinud 2. juulil 1960 Tallinnas.

Lõpetanud Tallinna 22. keskkooli ja 1986. aastal lavakunstikateedri 12. lennu.

Sai naljamehena tuntuks telesarjas «Kitsas king» perepoeg Villina.

1989–1996 kuulus Kuldse Trio koosseisu.

Kreisiraadios mängis kuulsaks Rootsi eestlase Alev Strömi ja Kivipalluri.

1990. aastatel sai menukaks tema bänd Bläck Rokit.

Sel telehooajal saates «Me armastame Eestit» võistkonna kapten; juhtis eelmise telehooajani koos Mart Juurega saadet «Ärapanija», enne seda juhtis «Tondi jutte».

Mänginud filmides «Tallinn pimeduses» (1993, Dmitri), «Heinaloom» (2001, Rosin), «Vanad ja kobedad saavad jalad alla» (2003, kinnisvaramaakler Kikas), «Kohtumine tundmatuga» (2005, Tipp), «Taarka» (2008, Taarka isa), «Punane elavhõbe» (2010, politseiülemus Ekskavaator).

Oskar Lutsu huumoripreemia 2004.

Abikaasa Küllike, tütar Paola (16).

Kommentaar

Mart Normet

lavastuse «Nüüd tõesti aitab jamast» kaasautor

Eesti on küll väike, aga publik ikkagi igas paigas erinev. Näiteks Viljandis, kus DVD-d salvestasime, naerdi korduvalt hoopis teiste kohtade peal kui mujal. Hiiumaal kõlas aga sootuks konkreetne ja lühike naer – nagu oleks iga väiksemgi piiks arvel! Märjamaal ja Haapsalus lustiti seevastu täiega – seal elavad vist küll kõige õnnelikumad inimesed, kes oskavad oma siseelundeid masseerida ning vaheaplause genereerida. Rääkimata Põlva publikust, kes etenduse lõppedes suisa püsti aplodeeris.

Kõige enam kartsin Tallinna publikut, kuna pealinna rahvas on suure valikuga ära hellitatud – aga õnneks asjatult: Peeter sai publiku vaevata kätte! Või sai hoopis publik Peetri kätte? Tõepoolest, kumb oli enne, kas hea esitus või hea publik? Muna või kana? Arutlesime selle üle korduvalt, aga «õiget vastust» ei suutnud välja mõelda. Ja tore ongi, et huumor on selline põnev valdkond, kus muutujaid väga palju ning absoluutset vastust – ehk absoluutselt ja universaalselt naljakat nalja – pole olemas.