/nginx/o/2010/05/09/364320t1h9409.jpg)
Kristina Normani õhus rippuv kuldsõdur toob naeratuse näkku, ikkagi eestlase töö. Töö, mille tõttu jaapanlased Postimehe kui Eesti suurima lehe Aichi triennaalile kutsusid. Olen uhke, pea kõik näitusesaali sisenenud püüavad helkivat meest pildistada, aga mitte ainult: neljal ekraanil toimuvat jälgib üle kümne inimese. Nad tunnevad eesti kunsti vastu huvi!
Arhiivikaadrid pronkssõduri ümber toimunud miitingutest, politsei ja Kristina Normani vaidlus, kas tema loodud kuldsõdur (pronkssõduri koopia, ent kuldset värvi) tohib Tõnismäel olla või mitte, karjuv inimmass, kes lõhub aknaid … jaapanlaste näoilmest ei loe midagi välja.
Ent agressiivsus – filmilindile vangistatud viha, äng, raev – poeb naha alla. Vene keeles räuskavate inimeste keskel hakkab ebamugav, paha on olla. Naeratus mu näol asendub hirmuga – kas vaatajad saavad ikka kõigest õigesti aru? Kas inimesed, kes on meedia vahendusel loendamatuid kordi näinud kaadreid sellest, kuidas politsei ajab rahulikke meeleavaldajaid laiali, saavad ikka aru, et politsei on neis kaadrites hea ja märatsevad inimesed pahad?
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)