Neljas raamat Eesti kliimast

Eesti kliima mi­nevikus ja tänapäeval Foto: SCANPIX

Kui 2003. aastal ilmus Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ettevõtmisel Viivi Russaku ja Ain Kallise koostatud «Eesti kiirguskliima teatmik», ei osanud keegi aimata, et sellele järgneb 2006. aastal «Eesti lumikatte teatmik», mille koostasid Heino Tooming ja Jüri Kadaja, ja 2008. aastal «Eesti ilma riskid», mille koostas Tiina Tammets. Nüüd on Tartu Ülikooli kirjastus andnud välja «Eesti kliima minevikus ja tänapäevas». Selle koostajateks on Andres Tarand, Jaak Jaagus ja Ain Kallis.

Paksu raamatu tagakaanelt loeme, et kogumikus kirjeldatakse Eesti ja lähiümbruse kliimat aastail 1020–2010. Ei, see ei ole trükiviga. Pikkade aastate jooksul on Andres Tarand kogunud andmeid kõikvõimalikest kättesaadavatest arhiivimaterjalidest ja kroonikatest. Esimese sissekandena loeme, et 1020. aastal oli Lääne-Euroopas pikk talv ja nii karmid pakased, et teekäijad külmusid surnuks. Allikana on märgitud Peterburis paikneva geofüüsika peaobservatooriumi 1983. aasta väljaanne, mis omakorda on koostatud Vene kroonikate järgi. 1204. aastast alates sai juba kasutada Henriku Liivimaa kroonikat ja mõnevõrra hiljem Eesti Ajalooarhiivi. Kasutatud kirjanduse loetelu on 21 lehekülge pikk ja see koosnebki peamiselt kõikvõimalikest ajaloolistest dokumentidest ja vanadest ajalehtedest.

Ent Andres Tarand ei piirdu väljavõtetega kroonikatest, kus kirjeldatakse, mis ilm oli. Ta on kogunud ka aukartustäratava kaudsete andmete kogu. Nii lubavad vandes ürikutes kirjeldatud jää- ja lumeolud hinnata talve karmust ning fenoloogilised nähtused suve temperatuuri. Sealjuures on autor kirjeldanud ka rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikaid, kuidas neid asju omavahel siduda. Kaudsete andmete kasutamine on ­ainuvõimalik tee, kui tahame rekonstrueerida vanade aegade kliimat, ja seda tehakse kõikjal maailmas, olgu algandmeteks puude aastaringid, fossiilsed putukad või järve põhja sadestunud õietolm.