Andrus Laansalu: Kauri uus muda

Andrus Laansalu Foto: Erakogu

Üks üsna märgatav jõujoon kultuuri enesedefinitsioonides on enda vastandamine tuimale jõule. Võim versus vaim-retoorika. «Me oleme küll vähemuses, aga see-eest intelligentsed ja väärtuslikud.» Midagi kirju papagoi sarnast. Ilus vaadata, aga piima ei anna. Ühel pool pragmaatiline kasutaotlus, teisel pool lenduv ja loov vaimsus.

Nagu Valdur Mikita kunagi ütles, aktiivsuste automaatne liigendamine A- ja B-tegevusteks. A-tegevus on kuulata päikeseloojangu ajal Bachi, B-tegevus on vahetada autol kumme või osta kartuleid. A-tegevused kuuluvad kultuuri, B-tegevused raiskavad aega, mida võiks kultuuriga sisustada. Need, kes A-tegevusi piisavalt ei hinda, on kultuuritud jne. (Mikita midagi sellist ei väitnud, ta pani selle eristuse pigem kahtluse alla.)

Nii on väga lihtne mõelda, aga asi ei tööta päris nii. Igasuguste eristatavate tegevuste all ja ümber on kultuuri foonimüra, kultuur tõepoolest kõige laiemas mõttes. Igaüks, kes on sündinud, õpetatakse sellesse sisse. Kõik, mida sa õpid, eelneb sulle, teised on selle valmis teinud. Sinult ei küsita, kas see sinuga sobib. Kui sündisid araabia riiki, installeeritakse sinusse islam. Kui sündisid Euroopasse, siis pigem mingi kristluse vorm. Ikka veel on inimkultuuris levinud hoiak, et traditsioon, mis on meie ümber valdav, on õige traditsioon.