Katastroof kui äratus, kunst kui mälu

Jaapani kunstnik Kohei Nawa lõi hirmutava, ent ilusa maailma – mustas taevas säravad üksikud tähed, must pinnas külastaja taldade all krudiseb kui liiv, valge vaht elab, kasvades ja kahanedes vaataja silme all. See on maailm pärast maailma lõppu. Foto: Heili Sibrits ja AICHI TRIENNAAL

Halli ja ilmetu kaubanduskeskuse kasutult seisev ülemine korrus. Esialgu märkad vaid laeni kerkivaid ajalehtede virnu, nende keskel pisut lömmis klaverit. Järgmises hämaras ruumis on ajalehtedest vaba vaid kitsuke jalgrada, akendeta, peaaegu pimedat betoonsammastega ruumi ei täida muu kui vaikus ja ajalehed ning üksikud katkised klaverid.

On kummaliselt kõhe tunne, mida võimendab ootamatu mootorite müra ja autotulesid meenutavad prožektorite valgusvihud. Mõne minuti pärast sisenevad ruumi aegluubis pisut robotlikult liikuvad inimesed, tantsijad, kes ronivad lehevirnadel, mürast ja lehekrabinast vormub maailmalõpu muusika.

Tomoko Mukaiyama ja Jean Kalmani ruumi-, valgus- ja muusikainstallatsioon «Falling» on oma lihtsuses ja mastaapsuses ülimalt mõjuv – nende loodud apokalüptiline maailm on lootusetu, seal pole enam ei viha, raevu ega ka armastust, on vaid mälestused, kunagise aja hiilgus ja kõige lõpp.