/nginx/o/2008/08/08/63954t1h3891.jpg)
Gruusia-Venemaa konfliktile tuleb leida kiirelt rahumeelne lahendus
Juhtkiri: tüli, pommid, ohvrid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olukord Gruusias on pingeline. Lõuna-Osseetias on plahvatanud pommid, inimesed on hukkunud. Uudised Musta mere äärse riigi põhjaosas asuvast piirkonnast olid eile õhtuks ühtpidi hirmuäratavad, kuid samas vastuolulised: näiteks ühel hetkel teatas Vene meedia, et Vene väed liiguvad Lõuna-Osseetiasse, Gruusia võimud aga seda ei kinnitanud.
Ent kui jätta hetkeks kõrvale selle, kui ulatuslikuks on läinud konflikt sõltumatu riigi Gruusia territooriumil, on selge, et Suur Naaber on jõudnud oma aastatepikkuste provokatsioonidega sinnamaale, kus väikeriigil ei jäänud enam muud üle, kui hambaid näidata. Esialgu veel relvastatud konflikti ametlikku nime kandev tüli pole tegelikult kaugel sõjast. Gruusia teatas, et Vene vägede sisenemine tähendab sõjaseisukorda kahe riigi vahel. Igasuguse verevalamise ning vastastikuse sõdimise nimel peavad aga jõupingutusi tegema mitte vaid konflikti osapooled, vaid ka läänemaailma suurriigid.
Venemaa on pidanud juba pikka aega Gruusiat oma mõjuvälja kuuluvaks. Iseseisev Gruusia on viimasel kümnendil võtnud seevastu selge suuna läände, olles näiteks Iraagis Ameerika Ühendriikide üks suuremaid toetajaid ja aidates NATO-l üles ehitada Afganistani, samal ajal ise kuulumata Põhja-Atlandi allianssi.
Tänavusel NATO tippkohtumisel Bukarestis polnud Prantsusmaa ja Saksamaa nõus Gruusiale andma alliansiga liitumise tegevuskava. Tõsi, tippkohtumise lõppdeklaratsioonis on selge sõnaga kirjas, et Gruusiast saab NATO liige. Ent see Prantsuse-Saksa kõhklus ongi ehk andnud Venemaale julguse nüüd varasemast julgemalt Gruusiat kiusata. Samas pole vastupidi välistatud ka võimalus, et kuna NATO-riigid nii selgelt deklareerisid Gruusiat kui ühel hetkel omade sekka kuulujat, on Venemaa vihastanud ning pannud teda testima NATO reaktsioone.
Venemaa juhtfiguuridel ning paljudel venemaalastel on senini igatsus endise Nõukogude Liidu järele. Kuidagi ei taheta tunnistada, et keegi julges emamaast lahku lüüa. Näiteks 1999. aasta septembris algas uuesti laiaulatuslik sõda Tšetšeenia vastu, kui samamoodi mindi kaitsma Dagestani justkui rünnanud gruppe.
Praegu Gruusias toimuv ei tohiks Eestis kedagi külmaks jätta: liiga selgelt on Venemaa deklareerinud, et nad on valmis oma kodakondsete õigusi kus iganes kas või jõuga kaitsma. Seepärast peaks Eesti, kes on nimetanud Gruusia toetamist oma välispoliitiliseks prioriteediks, võtma eile tehtud avaldusest tunduvalt julgema positsiooni, püüdmaks lahendada Lõuna-Osseetia konflikti rahumeelselt, kas või kõrge riigiesindaja konfliktipiirkonda saatmisega.