Suur võileivatest: kus on pealinna parimad võileivad?

Leib on eestlaste jaoks must rukkileib ja või on või. Võileib on, kui leivakäärule on määritud võid. Tänapäev on toonud korrektiivid ning võileib on pigem saiast ning võidki on seal harva. Pulss uuris väljas, millised pealinna söögikohad parimad võileibu pakuvad.

Võileib koos kohviga võib olla paljudele hommiku lahutamatu osa. Nõukaajast meenub mõnus musta leiva käär tõhusa doktorivorstiviiluga. Võileib kui väljas söödav eine pole Eestis eriti läbi löönud. Jah, neid võib leida kohvikute menüüdest teiste roogade seast, kuid mitmed katsed teha vaid võileibadele keskenduv söögikoht on varem või hiljem läbi kukkunud.

Mäletate 1990ndatel Draamateatri hoones taksopeatuse poolses küljes tegutsenud võileivaputkat? Priima söögikoht, mida kiitsid isegi väljamaised reisijuhid. Täpselt samal päeval, kui Pulss hõlmad vöö vahele pistis ja võileivajahile suundus, anti teada, et järjekordne kodumaine võileivapakkuja XPRS Deli on läinud pankrotti.

Pole põhjust loota, et võileib saavutaks meil sama suure menu kui Prantsusmaal, kus pagaritöökojas küpsetatud värskest krõbedast saiast valmistatud maitsva täidisega võileib on elu lahutamatu osa. Ja ka taanlaste võileivakultuuri tasemest pole mõtet unistada. Harjumused on selleks liiga erinevad. Aga siiski võiks võileib kui tavakiirtoidust tervislikum näljakustutaja söögisedelis olulisem olla.

Võiku on meil eeskätt kodune hommikune suutäis või näljase kiirabivahend väljasõidul rohelusse. Eestis on kõval järjel ka pirukamajandus, mis võileibu asendab. Ja olgem ausad, korralik ja kvaliteetsete katete-täidistega võileib maksab enam-vähem keskmise päevaprae hinna.Tõsi, võileiva üks alaliik on läbi löönud küll − valgetest saiaviiludest sändvitš. Neid leidub igas külmletiga toidukaupluses ja valik on lai. Maitseerinevused küll mitte nii väga. Neid laiatarbevõikusid me seekord ei testi.

Pulss keskendus võileibadele, mis valmistatakse kohapeal või müüakse ühe brändinime alt. Pingerea koostamine oli raske, sest kaalukategooriad on erinevad. Paremad on ikka need, mis tellimise peale valmistatakse. Aga samas on ka varem valmistehtud võikudel oma plussid. Mitte nii värsked ja krõbedad, kuid nende kättesaadavust kiidab parim kokk ehk tühi kõht.

Kohvikud ja baarid

Mamo
Liivalaia 14, Tornimäe 5

Tervislikult lõunatajate lemmikpaik Mamo on hetkel parim pealinna võileibla. Punkt. Mamo kaasaostmisletis ootavad kolmnurkvõileivad (2.20–2.40 eurot) on ainuüksi väljanägemiselt sellised, nagu üks kvaliteetne nurgikleib olema peab. Suured ja kopsakad ning täidist on viilakate vahel kolmandiku jagu, mitte mõned kokkusurutud millimeetrid, nagu kaubandusvõrgust leitavatel. Valik on lai, alates klassikalisest tuunikalatäidisest ning lõpetades taimetoitlastele sobiliku tomati-mozarella-rukolani. Mamo valikus on ka soojad võileivad (3.80–4.20 eurot) mida samuti saab kaasa osta. Pulsi lemmik lemmikute seas on ciabatta omal valikul (4.20 eurot), mis võimaldab kombineerida ühe täidise, kaks lisandit ja ühe kastme oma meki järgi koosluseks. Pulss soovitab Mamole tõsiselt oma võileivaketi asutamist. Palun!

Reval Café

Mõni Tallinnas tegutsenud kohvikukett on nüüdseks lusika nurka visanud ja siinselt turult lahkunud, mõni on ennast varasemaga võrreldes märgatavalt kokku tõmmanud. Kodumaine Reval Café on jäänud ning lahkujate arvelt ennast ka laiendanud. Ja rahvast Revali kohvikutesse jagub. Eriti hommikutundidel võib nii mõneski keti kesklinnakohvikus raske vaba lauda leida. Kaheksa kohviku menüüd on erinevad ning ka võileivavalik sõltub kohast. Pulss valis Viru keskuse Revali viiest ühikust koosneva võileivavaliku seast Croque Monsieuri (3.50 eurot) ehk grillitud singi-juustvõileiva salatiga. Uhkelt väljamaise nime taga peitis end põhimõtteliselt kuum võileib, kus kahe saiaviilu vahele oli pandud sinki ja juustu, ning see võileivapressi vahel korralikult ära küpsetatud ja lisatud rohelist. Lihtne suutäis, mida on sama lihtne ka kodus järele teha.

Gallo Nero
Rataskaevu 4

Rataskaevu tänaval asuva väikese ja hubase Itaalia veinibaari menüüsse kuuluvad lisaks salatitele ja suupistetaldrikutele ka panini’d (4.20 eurot). Viis tükki neid kogu menüüs ongi, ning koostiselt on need üpris lakoonilised – Parma sink või salaami, pecorino või mozzarella, kahel lisaks tomat või salat. Seetõttu pole ka välimus Gallo Nero panini’del pärast ahjus kuumaksajamist nii efektne. Mis aga väljanägemisest puudu jääb, teeb tasa maitse. Lihakraam ja juustud, mis saiapoolte vahele pannakse, on tippkvaliteet. Eks see kajastu ka hinnas, sest Pulsi testitud kohtadest jäävad Gallo Nero panini’de hinnad ülemisse otsa. Aga tegu pole ka kiirsöögikohaga. Kui satute Gallo Nerosse hetkel, kui leti taga on itaallane ning klientide seas tema kaasmaalasi, võite panini’t nosides (ja veini kõrvale lonksates) tunda end hetkeks nagu Itaalias.

Delid

Stockmann Deli
Liivalaia 53

Stockmanni võib ka kaasaostetava söögi valdkonnas pidada väikestviisi teerajajaks. Kui kaubamaja Viru keskusest praegusesse asupaika kolis, hakati deliletis pakkuma ka Eesti oludes uudistoodet – wrap’i. Tellimuse peale valmistatud mähisrull sai kiiresti populaarseks ning praeguseks on vrapp laialt levinud roog. Strateegiliselt heas kohas otse tagumise väljapääsu juures asuvast deliletist on hea enne kaubamajast lahkumist kaasa haarata kiire näljapeletaja ning valik on Stockmanni deliletis lai ja mitmekesine: lisaks vrappidele ka kohustuslikud kolmnurkleivad, panini’d ja muud võileivalised. Kilesse pakendatud panini kana ja juustuga (2.80 eurot) on omas kategoorias kõigiti korralik ja kena võileib. Aga kui näljanäpistus vähegi paar minutit ooteaega välja kannatab, tasub Stockmanni deliletist eelistada värskeltmähitud rulli, nt võileivataskut lõhega (3.20 eurot), boccata mozzarella’ga (2.35 eurot) või singiga (1.85 eurot).

Gourmet Club
Viru 17

Menukokk Imre Kose veetav väike delikatessipood ja kohvik on end sisse seadnud Viru tänava turistilõksude seas. Eks asupaik teeb ka sellest väiksemat sorti lõksu, kuid selle rauad on maitsvad ja hambad pehmed. Peamiselt pakub see paik mõnusaid saiakesi, suppe ja kooke, kuid kastmete, määrete ja muud maitsvat kraami sisaldavate purkide, pudelite ja totsikute riiulis on teiste seas ka paar võileiba ja mähikut. Pulss krabas kaasa kolmnurga, kus lapi leiva viilude vahe oli täidetud kodujuustu ja lõhe massiga (3.50 eurot). Jah, hind on kolmnurkleiva kohta kõrge. Ning jah, see on oma hinda väärt. Koha nimele vastavalt on tegemist tõelise gurmeevõikuga. Iseasi muidugi, kui paljud kunded leiavad isuäratavalt lõhnade ja pilkupüüdvate küpsetiste seas üles tagasihoidliku välimusega kolmnurga.

Selveri Gurmee
Estonia pst 9

Solarise keskuse keldrikorrusel paiknev Selveri Gurmee on koht, kus ka vilunud maitsekütt võib pea kaotada. Valikus domineerib magus, tordiviilud, koogid ja trühvlid, aga on ka soolaseid suutäisi. Võileibadest on saadaval nii suured kui ka väikesed. Esimesed on ampsusuurused minivõileivad või siis tikuvõileivad ilma tikuta. Suurematest võileibadest on soodsama hinnaga fitness ciabata’d (1.60 eurot), väheseid kaloreid lubav võiku näiteks serrano-singiga. Rostbiifiga võileivas on seega loogiliselt rohkem kaloreid ja hindki kõrgem (2.90 eurot). Ka õhtusel ajal on võileibade vahelt välja piiluvad salatilehed ja tomativiilud värske väljanägemisega, kuid ampsuvõikusid selleks ajaks enam ei jagu.

Kiirsöögikohad

Statoil

No katsu sa kaasaostetavat sööki pakkuvate kohtade puhul Statoili tanklaketist mööda vaadata! Nende Made to Go tootevalik on muljetavaldavalt lai, alustades salatitest ja pakitud kolmnurkvõileibadest kuni panini’de (kana ja seentega 2.80 eurot), burgerite ja kookideni välja. Ja nende vahele mahuvad mõistagi hot dog’id, mis Eesti oludes ja tänu Statoilile on muutunud neljal rattal liikujate rahvustoiduks. Kes korra Statoili bensiinijaama sisenenud, see teab, et hot dog’i tellijaid on alati mitu korda rohkem kui kütuse eest maksjaid. Statoilis hot dog’i asemel võileiva ostnu on juba väikest viisi mäsleja või alternatiivinimene. Loomulikult ei võistle bensiinijaamas pakutav otse kliendi silme all kokku pandud värske võileivaga (kuigi kolmes Statoili bensukas juba pakutakse kohapeal küpsetatud saiadest võikusid), kuidas samas lai ja mitmekesine valik, kindel kvaliteet, ööpäevaringne saadavus ja logistiline lihtsus tasakaalustavad need puudujäägid kuhjaga. Pulss soovitab siiralt võtta järgmine kord hodari asemel võiku. Te ei pea kahetsema.

Subway

Vahe USAst alguse saanud rahvusvahelise kiirsöögiketi Eestisse laienemise väljahõikamisest kuni esimese koha avamiseni venis küll pikaks, kuid nüüd on Subway siin ja kohe on neid topelt rohkem. Teine Subway avatakse, tõsi küll, linnast väljas Peetri külas, aga loodetavasti tuleb neid ka Tallinna rohkem.

Loodetavasti seetõttu, et Subway on tõesti hea vaheldus tavapäraseks saanud kiirsöögile ehk burksidele ja kuumkoertele. Saiapätsid, sealhulgas mõned tumedamad, küpsevad ahjus kliendi silme all, teenindus on meeldiv ja särtsakas ning võileib valmib kiiresti. Klient saab valida saia, sellele põhitäidise ning seejärel salativaliku ja kastme. 15-sentimeetrine ehk siis poolejalane võileib maksab sõltuvalt täidisest 3, 3.50 või 4 eurot, jalapikkuse ehk siis 30-sentimeetrise võileiva (ehk sub’i) eest tuleb lisaks maksta veel kaks eurot.