Linnutee servale tõugatud vennad

Pääru Oja ja Ivo Uukkivi Ingomar Vihmari lavastuses «Orvud». Foto: Mats Õun

Lyle Kessleri «Orbude» esmalavastus Eestis oli 1991. aastal Noorsooteatris, tollane lavastaja Jüri Jürgenthal viibis ka nüüd draamateatri esietendusel. Paarkümmend aastat tagasi oli «Orbude» põhimagnetiks, et lavavendi mängivad pärisvennad: Rein Oja (Treat) ja Tõnu Oja (Philip). Pääru Oja (Tõnu poeg), kes nüüd noorema venna Philipi osas, oli tookord napilt paariaastane... Uues lavastuses tekib teatrilooliselt huvitav võimalus võrrelda isa ja poja rollilahendusi. Muide, «Orbude» esietendusega samal ajal pidi Tõnu Oja mängima korrus allpool Maalisaalis Andrus Kivirähki «Aabitsakuke» Maunot, samuti orbu: selle rolli tonaalsus ja teema on Philipiga teatud piirini sarnane, aga see õhuke piir määrabki inimsaatuse.

Kui kaks Philipi on loomuldasa lähedased, lapselikkuse kaitsekihi varjus tundlikud intelligentsed poisid, siis kahe lavastuse helistik on suuresti erinev. Noorsooteatri «Orbudes» oli mäng rajatud hoogsale, agressiivselegi välisjoonisele, palju rohkem rahmeldati ja kakeldi, tehti ja saadi füüsiliselt haiget. Ingomar Vihmari lavastus on ootamatult vaikne, ent nimelt see aeglustatud tasasus paneb hoolsalt jälgima ja kuulatama tegelaste mõtteid. Nii pääseb puhtamalt mõjule kolme tegelase varjatum sisemaailm, ettevaatlikult paotub vaimne kaitsetus, üksilduste ühisosa.

Nii et kui 1991. aasta lavastus on mälus pigem tahtlikult räpakam, uljas-traagilisem punkkontsert, siis Vihmari režiis kõlab hillitsetud, improvisatsioonile avali džäss. See laad tõotab rollidele erilist avarduvat mänguruumi, põhimeeleolu minetamata.