Kristel Kossar: brüleekreemi? Tänan, ei!

Kristel Trell Foto: Postimees.ee

Eesti söögikohad on omavahel taas mõõtu võtnud ning spetsialistide abiga parimad välja selgitanud. Võib ju arvata, et igal inimesel, kes nuga-kahvlit peos hoidnud, on hoiakud ja eelistused välja kujunenud, nii maitsest kui rahakotist lähtuvalt. Kindlasti on inimesi, kes pole ühegi tipprestorani ust avanud just sel põhjusel, et rahakott ei löö vastu – kui õhtusöök koos perega viib miinimumpalga jagu rahatähti, kaalutakse seda enamikus Eesti peredes ikka väga põhjalikult.

Hobikoka ja gurmaanina olen seisukohal, et rahakotist väljuv kupüürihulk peab olema pakutava toiduga võrdelises seoses – ehk olen nõus maksma palju rahvusvahelise kõrgtaseme toiduelamuseks kvalifitseeruva õhtusöögi eest. Kahjuks tuleb aga Eesti restoranides sageli nentida, et just kõrge kvaliteedi stabiilsus jätab soovida: raske on nautida maitsvat õhtusööki, kui kaaslane murrab hambaid ebakvaliteetse lihatüki kallal, olles tellinud täpselt sama roa.

Road ise kipuvad restoraniti korduma: ikka seesama veise sisefilee või pardi rinnalõik, mida küpsetatakse täpselt ühtmoodi, magustoiduks jäätisevalik või rahva lemmik, brülee­kreem.