Eesti söögikohad on omavahel taas mõõtu võtnud ning spetsialistide abiga parimad välja selgitanud. Võib ju arvata, et igal inimesel, kes nuga-kahvlit peos hoidnud, on hoiakud ja eelistused välja kujunenud, nii maitsest kui rahakotist lähtuvalt. Kindlasti on inimesi, kes pole ühegi tipprestorani ust avanud just sel põhjusel, et rahakott ei löö vastu – kui õhtusöök koos perega viib miinimumpalga jagu rahatähti, kaalutakse seda enamikus Eesti peredes ikka väga põhjalikult.
Tellijale
Kristel Kossar: brüleekreemi? Tänan, ei!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hobikoka ja gurmaanina olen seisukohal, et rahakotist väljuv kupüürihulk peab olema pakutava toiduga võrdelises seoses – ehk olen nõus maksma palju rahvusvahelise kõrgtaseme toiduelamuseks kvalifitseeruva õhtusöögi eest. Kahjuks tuleb aga Eesti restoranides sageli nentida, et just kõrge kvaliteedi stabiilsus jätab soovida: raske on nautida maitsvat õhtusööki, kui kaaslane murrab hambaid ebakvaliteetse lihatüki kallal, olles tellinud täpselt sama roa.