Juhtkiri: küps, kuid mitte kivistunud traditsioon

Foto: Urmas Nemvalts

Peaaegu pooled eesti inimesed on oma elu jooksul vähemalt korra osalenud laulu- ja tantsupidudel või seda korraldanud. Kaks kolmandikku eesti inimestest on vähemalt korra väljakul publikuks olnud. Sellise tulemuse annab Marju Lauristini uuringu «Minu tantsu- ja laulupidu» jaoks tehtud SaarPolli küsitlus.

See on väga uhke tulemus ja näitab mitut asja. Esiteks seda, et kümme aastat tagasi UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud laulu- ja tantsupidu ei muutu pelgalt turistilõksuks, nagu nii tihti on maailmas suurejoonelisuse saatuseks, vaid see on elus traditsioon. Teiseks seda, et hoolimata oma, moodsas kultuuriruumis isegi arhailisena mõjuvast rituaalsusest, on see kõigi põlvkondade jaoks ikka rahvusliku identiteedi osa. Arvestades, kui tihti me kurdame ühisosa puudumise üle Eesti elus, polegi seda nii vähe.

Samas, ja see tuleb Lauristini uuringust samuti selgelt esile, ei tohiks laulu- ja tantsupidusid võtta iseenesest mõistetavana. Kui ühel pikkade traditsioonidega peol on osalejaid ja kaasaelajaid nii suur hulk, siis on see paratamatu, et juba ainuüksi vanuseline erinevus tekitab peolistes erinevaid ootusi. Traagikaks pole põhjust, sest kõigis peoliste vanuserühmades, välja arvatud 15–19-aastased, nõustuti väitega, et laulu- ja tantsupidu peaks jääma truuks traditsioonile.