Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/10/22/2566670t1h4a7b.jpg)
Peaaegu pooled eesti inimesed on oma elu jooksul vähemalt korra osalenud laulu- ja tantsupidudel või seda korraldanud. Kaks kolmandikku eesti inimestest on vähemalt korra väljakul publikuks olnud. Sellise tulemuse annab Marju Lauristini uuringu «Minu tantsu- ja laulupidu» jaoks tehtud SaarPolli küsitlus.
See on väga uhke tulemus ja näitab mitut asja. Esiteks seda, et kümme aastat tagasi UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud laulu- ja tantsupidu ei muutu pelgalt turistilõksuks, nagu nii tihti on maailmas suurejoonelisuse saatuseks, vaid see on elus traditsioon. Teiseks seda, et hoolimata oma, moodsas kultuuriruumis isegi arhailisena mõjuvast rituaalsusest, on see kõigi põlvkondade jaoks ikka rahvusliku identiteedi osa. Arvestades, kui tihti me kurdame ühisosa puudumise üle Eesti elus, polegi seda nii vähe.