Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/09/06/2302233t1h0749.jpg)
/nginx/o/2008/08/08/63928t1h3a73.jpg)
Ahoi, kallid lugejad, tervisi olümpiakülast! Olümpiaküla asub Jangtse jõe käärus, mitte kaugel Hiinamaa kaunist pealinnast Pekingist. Legend räägib, et Peking olevat oma nime saanud sellest, et ennevanasti elanud seal väga pekise tagumikuga Pekingi Inimene. Pekingisse on maetud õnnis Mao Zedong, Hiina rahva tüürimees, kultuurirevolutsiooni juht. Pekingist käib olümpiakülasse buss.
Suur oli meie üllatus, kui kohale jõudes tervitas meid külaväljakul rannavõrkpallur Rivo Vesik. Kristjan Kais läks piimavenna ootamatust väljailmumisest rõõmust hulluks, kargles tagajalgadel ümber Vesiku ja püüdis teda hammastega kintsust näksida.
Vesik jutustas oma seiklustest: pärast seda, kui ta oli Dušanbees olümpiarongist maha jäänud, lootuse kaotanud ja toitus juba raudteejaama puhveti jäätmetest, koitis talle ühel ööl järsku õnnelik juhus. Üksildasele haruraudteele oli jäetud valveta dresiin. Vesik hüppas pikemalt mõtlemata dresiini selga ja kihutas tähtede järgi orienteerudes Pekingi suunas.
Nii väntas ta kolm päeva ilma söömata ja joomata, kuni temaga juhtus õnnetus – dresiinil purunes ratas ja see paiskus 1000 meetri sügavusse kuristikku. Haavatud Vesiku leidis heasüdamlik emapanda, kes tiris sportlase oma koopasse, ravis metsarohtudega terveks ja õpetas talle muistseid metsatarkusi. Ühel päeval leidsid ta sealt puuraidurid, kes tõid ta taas inimeste sekka, andsid talle riided selga ja saatsid ta bambusparvega mööda Jangtse jõge Pekingi suunas. Nii jõudiski Vesik viis päeva enne meid olümpiakülla.
Vesik oli end olukorraga kohapeal juba kurssi viinud, ütles, et kõige tähtsam on seada sisse head suhted olümpiaküla kokaga, et too priske mandariin söögiaegadel kulbiga katla põhjast paksemat rokka tõstaks.
Kohtunik Di Tegutseb
Olümpiaküla meenutab kõige rohkem vast omaaegset pioneerilaagrit, koosnedes paljudest bambushüttidest, mis koonduvad sõõrina ümber keskväljaku, mille keskel lehvib punalipp ja selle kõrval asub Hiina Kommunistliku Partei rajoonikomitee, kus kommunistid peavad end silmapilk arvele võtma.
Läksime siis meiegi koos Siimanni Mardiga ennast sinna meldima kui kaks vana bolševikku. Laua taga võttis meid vastu nahkkuues komissar, kes ütles, et tema nimi on kohtunik Di.
Saanud formaalsused korda, ajasime kohtunik Diga natuke juttu. Tõesti üllatav, kui hästi seltsimees Eesti olukorraga kursis oli. Näiteks avaldas ta kiitust meie klaasist Vabadussamba projektile, mille toorik ootab järge siinsamas lähedal Quigongi klaasikombinaadis. See sammas ja Tauno Kangro Kalevipoeg olevat tema meelest üldse ühed kaunimad näited lääne kunstipärandist.
Suurt tunnustust avaldas Hiina kommunist ka Eesti valitsuse säästueelarvele, imestades siiski, miks üleliigseid riigiametnikke ei tapeta, vaid lihtsalt koondatakse.
«Seltsimees Mao lasi Suure Hüppe ajal magama panna miljoneid üleliigseid riigiametnikke ja nende voolav veri mõjus Hiina majandusele väga hästi!» teatas kohtunik Di uhkelt.
Selgitasime, et Eesti-suguses demokraatlikus riigis koondatud ametnikke ei tapeta, vaid neil lastakse aeglaselt nälga surra. Ka see plaan näis talle meeldivat.
«Pole kahtlustki, et Eesti jõuab mõne aastaga viie rikkaima Euroopa riigi hulka!» lisas ta tunnustavalt.
Toidetakse meid olümpiakülas hästi. Näiteks eile hommikul pakuti magushaput koerapraadi, lõunaks sai mädamune täidetud kassiga ja õhtuks olid molluskid riisi ja grill-rästikutega.
Olen pisut mures meie sportlaste pärast. Enamik neist on täiesti pea kaotanud ning tormavad suurte kottidega mööda Pekingi poode. Pole ka ime, kõikvõimalikke uhkeid firmakaupu pakutakse siin lausa poolmuidu. Näiteks eile korraldati meile ekskursioon vabrikusse kust tulevad Versace, Diori, Armani, Adidase jt üle ilma tuntud brändide tooted. Tore oli näha, et siinsamas valmivad ka Montoni, Ivo Nikkolo ja Anu Samarüütli kostüümid ning Saaremaa Seppade meened. Lahke direktor surus meile ukse peal kaasa kilekottide kaupa igasugu nänni.
Muret teeb, kuidas me kõigi nende kompsudega koju tagasi saame? Näiteks Loskutov ostis Pekingi turult võileivahinnaga kolm uhiuut Harley-Davidsoni motikat! Tammertile aga määriti kaela vähemalt 200-kilone Pekingi paleekoer, kes sööb ämbritäie keedetud riisi päevas.
Anu Sääritsat näeb harva. Enamuse ajast jookseb ta mööda Pekingi kaltsukaid, ülejäänud aja veedab massaažisalongides ja nõelravijate juures.
Peab ütlema, et terviseäriga on siin üldse lood head. Peaaegu igal tänavanurgal võib lasta omal hambaid puurida või pimesoolt eemaldada, osta potentsi tõstmiseks tiigrivurrusid või lasta kannikatesse nõelu panna.
Sportlik vorm ja Osila kadumine
Kuigi treeningud on unarusse jäänud, pole meie sportlaste vorm paha! Eilsel avatseremoonial nägid kõik, kuidas judokas Martin Padar meie rahvuslipuga üle staadioni marssis. Padari järel marssisime meie Siimanniga, kandes kätel Eesti koondise kauneimaid neide Kati Tolmoffi, Ksenija Baltat ja Jane Treppi.
Liivamägi, Sidõrkin ja Aljandid käivad õhtuti jões ujumas, Novikov sõidab rattaga ja Inešin kõmmutab sportpüssist varblasi.
Meeleolu on hea, enesetunne kõrge ja medalilootused kasvavad iga päevaga.
Ainus, mis meile pisut muret teeb, on Osila saatus. Nimelt läks vaene Helar peale sööki kaldalähedasse pilliroogu keha kergendama, kuid sattus ilmselt liiga lähedale Pekingi pardi pesale. Loomulikult part vihastas, haaras Osila noka vahele ja kadus temaga.
Aga kes on üldse Pekingi part ning kas meil õnnestub Osila tema käest päästa? Sellest juba järgmisel nädalal.
Hea lugeja, püsi meiega!