/nginx/o/2010/03/26/338543t1h20d1.jpg)
Kas Eestimaa eri rahvusest elanikel on ühtekuuluvustunnet? Kas türklane ja eestlane suudavad luua toimiva perekonna? Kas Eesti peaks võõramaalased rõõmsalt vastu võtma? Neile küsimustele vastuse saamiseks korraldas Ly Brikkel aasta tagasi, mullu 1. mail «Teeme ära! – Minu Eesti» kampaania raames mõttekoja. Miks see teema talle nii väga korda läheb, uuris Rain Uusen.
Multikultuurse Eesti lähtekohaks võiks pidada Nõukogude Liidu rahvuspoliitikat, mille üheks sihiks oli Venemaa püüe juhtida oma naaberriikide demograafilist ja poliitilist arengut nn venestamise poole.
Mitmed minu vanema põlvkonna sugulased olid küüditatud Venemaale või muul moel represseeritud. Mäletan lapsepõlvest, et meie Siberist saabunud sugulastega ülerahvastatud kodus riigivõimu hästi ei suhtutud. Küll räägiti imelistest ellujäämislugudest Siberimaal ja soojalt sealsetest põliselanikest.
Sellest kasvas minu uudishimu kaugete maade ja rahvaste vastu. Vanemate kodu asus väikelinna eramurajoonis, kus elasid vaid eestlased, mistõttu kokkupuuted muukeelsete ja teistest rahvustest inimestega puudusid.
Keskkooli ajal hakkasin sõprade õhutusel tegelema matkamisega. 1970ndate lõpus said Eestis populaarseks kõrbeturiaadid Kesk-Aasiasse. See oli minu jaoks põnev võimalus minna 16-aastasena maailma avastama.
Sealsed inimesed võlusid mind oma avatuse ja külalislahkusega. Mäletan, et läksime oma suure matkaseltskonnaga läbi ühest külast, kui kohalikud meid ümber piirasid ja igaüks meid oma koju keelitama hakkas.
Ei tahtnud ülevoolavat külalislahkust solvata ja veetsime terve päeva väikeste gruppidena majast majja liikudes. Tol ajal ei olnud kapitalistlikku parseldamisekommet ning külalislahkus oli ehe ja omakasupüüdmatu.
Töötades pikka aega erineva sotsiaalse taustaga inimestega, olin veendunud oma humaansuses ja tolerantsuses, kuni Nõukogude Liit lagunes ja piirid mujale maailma avanesid.
Seda, kui sallimatu ma olen, kogesin esimest korda ühel rahvusvahelisel konverentsil, kus ööbisin mustanahaliste aafriklastega ühes väikehotellis. Nii teistmoodi väljanägemine, olemine, temperament, käitumine…
Pidin end kõvasti sundima, et lubada neil end puudutada ja kallistada ning ise vastu kallistada. Kogu konverentsi aja olin keskendunud eneseületamisele, et teadlikult muuta oma hoiakut mustanahaliste suhtes. See oli tõesti töö iseendaga. Kuid minu soov oli saada maailmakodanikuks.
Eesti tööjõuturu avanemine Euroopa Liidu maadesse on kaasa toonud paljude eestlaste siirdumise tööle välismaale ja samas meelitanud välismaalasi Eestisse.
Pea kümme aastat olen ise olnud Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projektide koordinaator mittetulundusühingus Öökull ja otsinud vastust küsimusele, miks ja millised noored teistest riikidest Eestisse tulla tahavad ja milliste huvidega nad siia satuvad.
90ndate lõpus tuli Eestisse vabatahtlikku teenistusse noormees Austriast, kes oli võtnud endale südameasjaks aidata arengumaid.
Kuna ta ei leidnud ühtegi sobivat projekti Indias, siis otsustas tulla Eestisse – postkommunistlik maa vajab ka abikäsi. Hiljem tunnistas noormees, et oli väga üllatunud, kui nägi, et Eesti polnudki niivõrd arengumaa, kuivõrd ta seda oli ette kujutanud.
Eesti on atraktiivne lühiajaliseks töötamiseks peamiselt Lõuna-Euroopa kodanikele, kelle jaoks põhjamaa on omamoodi enese proovilepaneku koht.
Pärast pakaselise talve üleelamist on nii mõnigi noorsand kinnitanud, et teist korda ta Eestis talvituda ei tahaks.
Tütarlastel on Eestisse tuleku põhjused valdavalt romantilisemad. Eesti mehed on lõunamaalannade arvates truud ja perekesksed.
Õpilasmaleva korraldajana olen igal aastal püüdnud noorte malevaellu tuua mõne aktuaalse teema. Möödunud aastal oli selleks integratsioon.
Et Kõrveküla ja Valga malevarühmades olid nii muu kodakondsusega kui ka kodakondsuseta noored, siis sai Eesti multikultuurset elukeskkonda käsitletud nii sees- kui välispidiselt.
Olgu vahemärkusena mainitud, et Eurobaromeetri järgi on Eesti Euroopa Liidu liikmesriikide seas viimasel kohal kodanike hulga poolest, kellel on igapäevaseid kontakte teistest religioonidest või rahvusest inimestega. Eestis on selliseid kodanikke 44 protsenti, euroliidu keskmine 65 protsenti.
See tähendab, et eestlased pole rutanud suhtlusbarjääre ületama.
Seikluspäeval «Võimatu missioon» oli malevlastel ülesanne intervjueerida tartlasi ja Tartu linna külalisi ning uurida nende arvamust ühtekuulumistundest tänapäeva Eestis.
Enamik vastajaid arvas, et ühtekuuluvustunne on kesine ja sallivust võiks olla rohkem. Mõni üksik vastaja ei pidanud seda probleemiks. Turistid, peamiselt küll soomlased, arvasid aga, et ühtekuuluvustunne on Eestis väga tugev.
Küsimuse peale, kuidas muuta Eesti ühiskonna liikmeid üksteise suhtes sallivamaks, pakuti, et vaja oleks korraldada ühisüritusi – mitte ainult rahvusvahelisi, vaid ka eri põlvkondi kokku toovaid laulu- ja tantsupidusid.
Rohkem selliseid ühistegevusi, kus ei rõhutataks erinevusi, vaid toodaks esile meie sarnasusi.
Kurdeti ka karismaatilise liidri puudumise üle ja arvati, et poliitikute vahetu suhtlemine rahvaga aitaks samuti olukorda parandada.
Tuginedes oma elukogemusele ja püüdlusele saada maailmakodanikuks, julgen väita, et sallivust saab arendada samamoodi nagu ka usaldust ja mõistmist, et teistsuguse kultuuritaustaga kodanikud rikastavad ja mitmekesistavad meie ühiskonda.
Loomulikult peame riigi sisejulgeolekut silmas pidades reguleerima ja kontrollima migratsiooni, kuid kes on selle lävepaku ületanud, väärib külalislahket kohtlemist. Samaväärset sellega, mida ootame meiegi, kui võõrsile läheme.