Vaba mees, hariliku diktaatori vastane

Urmasotilik ülekuulamine: Garri Kasparov annab Swissoteli kõrgeimal korrusel ajakirjanik Kristel Kossarile oma tegemistest aru. Foto: Karli Saul

Male suurmeister ning Venemaa opositsiooniliider Garri Kasparov räägib otsekoheselt elust Venemaal ja oma plaanist seada end sisse Tallinnas, ning annab valusalt pihta president Vladimir Putinile.

Ühel sügisesel pühapäeval kohtun maailma kunagise esimaletaja ja nüüdse Venemaa kuulsaima opositsionääri Garri Kasparoviga Tallinna kesklinnas, Swissoteli kõrgeimal korrusel. Akna taga tuksub vaikses pärastlõunarammestuses linn, kuhu Kasparov loodab peagi ühe oma kodudest sisse seada. Just Tallinnas teatas ta maailmale oma kandideerimisest rahvusvahelise maleorganisatsiooni presidendiks.

Enne meie kohtumist astus naaberriigi presidendi esivastaline üles Tallinna meeri esivastalise Eerik-Niiles Krossi toetusüritusel.

Vanemate malehuviliste meeste silmad särasid seal nagu teismelistel, kes Justin Timberlake’i autogrammitunnile pääsenud – värisevate sõrmedega ulatasid nad bloknoote suurmeistri allkirja saamiseks. Nad mäletavad küllap hästi Kasparovi viit legendaarset maleduelli Anatoli Karpovi vastu; mäletavad, kuidas Bakuus sündinud nooruk 1980ndate keskel kõigest 22-aastasena maailma ajaloos noorimaks esimaletajaks tõusis.

Esimesse ritta oli end sättinud nokkmütsi ja heleda tolmumantliga vanem patsiga mees, kes teatas, et tal on esinejale küsimus. «Ma austasin teid kui maletajat, aga teie poliitikat pean räpaseks,» paiskas ta vene keeles Kasparovile näkku. Vastust ära kuulamata vehkis mees  kätega ja marssis võidukalt saalist välja.

Kasparovi tumedad silmad jäid rahulikuks, kui ta lahkuja poole vaatas. Ta on selliseid, keda tänaseni vihastab tema liitumine Vene opositsiooniga ja asumine Ühinenud Kodanikerinde juhi kohale, küllalt näinud.

«Diktaatuuri toetajatel puudub igasugune loomingulisus, pole muud kui stampide kogum,» nendib ta.

Plaanite end Tallinnas püsivamalt sisse seada, siia korteri soetada. Mis teid Eesti pealinnas võlub?

Tunnen end siin hästi, koduselt. Elu on siin väga hästi korraldatud, väga euroopalik. Samas räägitakse Tallinnas endiselt palju vene keelt – nagu mu abikaasa armastab öelda, on see Skandinaavia vene aktsendiga. Poliitiline olukord on samuti hea, meisse suhtutakse sõbralikult. Mu organisatsiooni Kasparov Chess Foundationi algatusel oleme alustanud siin laste maleõppega. Eesti Maleliiduga on mul soojad suhted, selle juht Andrei Korobeinik on hea sõber.

Põhiliselt sõidan Eestisse, et kohtuda emaga – ka sel visiidil on siin nii mu ema kui ka abikaasa. See on sobiv koht neile, kes Moskvasse tagasi pöörduda ei saa.

Huvitaks teid võimalus ka Eesti poliitikas kaasa lüüa?

Olen pelgalt vaatleja, külaline. Kadestan aga inimesi, kes saavad riigis võimu vahetada ausate valimiste teel – käib aus valimisvõitlus, kõigil omad trumbid. Võim peab perioodiliselt vahetuma, et võimulolijad ei kaotaks sidet reaalsusega.

Üks kommentaator on pakkunud, et Tallinnast võiks saada Moskvast emigratsiooni sunnitute uus London.

Paljud Venemaalt poliitilistel põhjustel lahkuma sunnitud valivad elukohaks Baltikumi. Poliitiliselt pole see meist väga kaugel, kergem on kohaneda. Mulle on Tallinn üks peatuspaikadest maailmas New Yorgi kõrval – seal olen  tihti siis, kui ma just mööda maailma ringi ei reisi. Ent igal juhul tundub Tallinn sobiv koht, kus end sisse seada.

Kujutan ette, kui raske oli teil Venemaalt lahkuda – kodumaa mahajätmine on ju üks raskemaid otsuseid.

Reisimine on osa minust, mu elu võibki vaadelda kui üht lõputut teelolekut. Ma pole katkestanud kodumaaga kõiki sidemeid, suhtlen oma lähedaste, ema ja pojaga. Kuid ma ei saa praeguses olukorras, kus kandideerin rahvusvahelise maleföderatsiooni juhiks, lubada olukorda, kus mind ähvardab mu isikuvabaduste piiramine ja tean, et minult võidakse pass iga kell ära võtta, nii et puudub võimalus Venemaalt lahkuda.

Ma ei saaks päris kindlasti Moskvas niimoodi töötada ja sel määral kasulik olla nagu praegu, sest Vene võimud sülitavad ka avalikule arvamusele. Vabas maailmas saan [president Vladimir] Putini režiimile vastanduda märksa jõulisemalt ning selles vallas, olgu näiteks Magnitski juhtumiga seonduvas, rohkem ära teha. (Sergei Magnitski oli Venemaa jurist, kes suri eeluurimisvangistuses, kuhu sattus kolleegide sõnul fabritseeritud süüdistuste alusel. Ta oli jälile saanud suurekaliibrilisele maksupettusele, mille toimepanijatena osutas siseministeeriumi, prokuratuuri, maksuorganite ja kohtu töötajatele – toim.)

Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, et teie vahistamine 2007. aastal toimunud meelevaldusel polnud põhjendatud ning Venemaa peab maksma 10 000 eurot hüvitist. Kas sellest võib saada poliitilise võitluse pöördepunkt?

Loodan küll, et see annab Vene võimudele vähemalt sõnumi, et opositsionääre ei saa poliitilistel põhjustel vahistada. See oli esimene kord, kui Strasbourgi kohus otsustas, et vangistamine polnud põhjendatud. Ega iseenesest polnudki see suur asi, paljud hurjutasidki mind: et mis seal’s ikka, istusid paar tundi türmis ja pidid 40 dollarit trahvi maksma. Kuid juba poole aasta pärast sain poliitilise tegevuse tõttu viis ööpäeva aresti, nii et asi polnud karistuse suuruses, vaid selle olemuses, mu põhiliste inimõiguste rikkumises.

Vene võimud ongi kogu aeg läinud aina rohkem inimõiguste rikkumise teed – alustatakse väikestest asjadest, sealt edasi langetatakse väga karme otsuseid, inimesed pannakse aastateks trellide taha. Ma loodan, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus aitab praeguseid poliitvange, neid, kes langenud kohtusüsteemi ohvriks. [Väljanõutud] hüvitise annetan mõistagi poliitvangide ühendusele.

Igal juhul on minust emigratsioonis rohkem kasu, kui et istuksin passita Moskvas.

Kardate te oma elu pärast?

Iga inimene kardab midagi, hulljulgus pole kindlasti väga aruka inimese tundemärk. Kuid olen valmis riskima rohkemaga kui teised, aga seda eeldusel, et mu püstitatud eesmärk saab täidetud.

Ema muretses mu [Venemaalt] lahkumise pärast kõige enam, kuid toetas mind siiski – ta mõistis, et mulle pole suurim risk kinni minna, vaid jääda dokumentideta persona non grata’ks. Väljasõidukeeld oleks olnud mu häving, sest kogu minu majanduslik ja intellektuaalne tegevus asub välismaal. Ei saa riskida kõigega ja hulljulget mängida puhtalt seepärast, et midagi tõestada.

Venemaalt lahkumine oli mu teadlik otsus. Olen endaga rahu sõlminud ja tean, et tegin õige otsuse.

Teie elu on käinud ära skaala mõlemas otsas: kodumaal pooljumala seisusse tõstetud malesuurmeistrist sai ühel hetkel sealsamas poliitvang.

[Naftakompanii Jukos omanikku Mihhail] Hodorkovskit mäletate? Tema vangistus kestab siiani.

Poliitilist tegevust alustades teadsin, et see on hoopis midagi muud kui male. Males on lõpptulemus selge, seal on võimalus võita või kaotada, aga poliitikas ei tea kunagi, missugune tulemus olema saab. Teadsin kohe, et see mäng ei käi võidu peale – võib minna hästi või halvasti, mul polnud ühest ja selget sihti. Polnud päris nii, et oleksin tahtnud [2007. aastal] saada Venemaa presidendiks – see võib nii minna või siis mitte, kuid mulle oli oluline midagi ära teha, Venemaal midagi muuta.

Juba 2005. aastal oli mul selge, et see mäng on rohkem moraalne imperatiiv ja võidulootust eriti pole. Kuid olin kindel, et mul on võimalus midagi muuta. Teadsin ka, et see protsess on seotud teatavate ebameeldivustega. Kuid ühel hetkel mõistsin, et nendega tegelemine kasvab üle pea. Ma ei taha oma elu raisata pidevale takistustega võitlemisele – mul on male, hariduse, raamatute kirjutamise, loengute ja muuga seotud asju, mida loodan ära teha.

Kas olete endiselt veendunud, et Venemaal midagi muutub?

Midagi muuta saan vaid vaba inimesena, olgu siis New Yorgis, Tallinnas või ükskõik millises muus maailma punktis. Moskvas oleksin vaid üks süsteemi ohvritest. Otsuseid tehes tuleb alati kaaluda, missugune on nende hind. Võib juhtuda, et see hind on liiga kõrge.

Ükski diktaatuur ei kesta lõputult ning teadagi ei saabu lõpp sugugi diktaatori loomuliku ja rahumeelse surmaga. Putini režiim pole siin mingi erand, ning see näitab, et Venemaad raputab taas teatav turbulents, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed. Kui võim ei vahetu rahumeelselt vabade valimiste kaudu, muudetakse seda mingil muul moel, ning nagu Venemaa ajalugu näitab, pole viimane kunagi heaga lõppenud. Putini ambitsioon püsida elu lõpuni võimul on selgelt näha, kuid tänaseni pole see veel kellelgi õnnestunud.

Praegu on Putin suutnud oma võimu hästi kinnistada – ühelt poolt ära ostes ja manipuleerides, teisalt hirmuvalitsuse ja vahistamistega, lõpetades talle sobiva n-ö taskuopositsiooniga, kellele justkui pakutakse teatavat võimalust poliitikas osaleda, kuid suurt poliitilist laeva see kokkuvõttes mõistagi kursilt ei kõiguta.

Kuid inimeste heaolu halveneb ja rahulolematus kasvab. Putini võimuloleku ajal üles kasvanud põlvkonnad ei soovi, et sama mees püsib riigitüüril ka nende laste ajal. Küsimus on lihtsalt selles, millist hinda tuleb riigil ühel päeval selle ülemineku eest maksta.

Kui poliitiline elu 21. sajandi Venemaal oleks malemäng, millises seisus matš praegu oleks?

Malet mängitakse reeglite järgi ja tulemus on kas võit või kaotus, kuid Venemaa poliitilises elus pole reegleid ja seega on tulemus ettearvamatu.

Olete te Putiniga kohtunud?

Mitte kunagi, ja mul puudub selleks kohtumiseks vähimgi soov. Putin on tegelikult ju täiesti harilik diktaator, nagu Hitler või Stalin, kes suudab rahva tunnetega manipuleerida. Ta on osanud ära kasutada lääne liidrite nõrkusi ja võimutasakaalu hoida. Tuleb vaid loota, et Putini režiimi kukutamine, kui see ühel päeval teoks saab, ei too kaasa üleilmset katastroofi – ei maksa unustada, et tegu on siiski tuumariigiga. Loodetavasti läheb Putin ajalukku kui Venemaa häbiplekk.

Kuidas ta aga masse lõa otsas hoiab?

Ühelt poolt on see inimeste soovimatus mõelda, mõttelaiskus. Putin on suuremates Venemaa linnades kindlustanud keskklassile teatava heaolu ning keegi ei mõtle sellele, et tegelikult pole kõige selle taga muu kui naftaraha ja ühel päeval pidu lõpeb. Normaalset majandust ju Venemaal pole. Režiim püsib tänu sellele, et hävitab juba eos iga võimaliku alternatiivi.

Oma rolli mängib muidugi ka hirm: kui oled režiimi vastu, võid kaotada töö, kinni minna jne. Teisalt on teadmatus tuleviku ees: mis saab siis, kui Venemaa laguneb koost? Viimasest kogu maad haaranud lagunemisprotsessist [1991. aastal] polegi nii palju aega möödas.

Kui lõpuks koguneb kriitiline mass režiimiga rahulolematuid, on küsimus vaid selles, kas võim suudetakse vahetada rahumeelselt või lõpeb see kollapsiga.

Lääneriikidelt ei kosta eriti karmi kriitikat Venemaa aadressil, näiteks inimõiguste rikkumise kohta. Miks?

Sest puuduvad liidrid! Aga mida sest Putinist karta, kui kogu Vene raha on nagunii läänes?! Oleks eesotsas [endise Briti peaministri Margaret] Thatcheri-sugused juhid, suudetaks Putin ammu pihtide vahele võtta, mitte tegelda diktaatori rahustamisega. Saksa liidukantsler Angela Merkel tundub olevat praegu ainus kindla käega juht, kuid seal tulevad liiga tugevalt mängu Saksa-Vene ärihuvid.

Kuidas pere teie tegevusse suhtub?

Nad toetavad mind täielikult, abikaasa Darja juhib aktiivselt mu fondide tegevust Euroopas, Aafrikas ja mujal. Koos töötada saad kõige tulemuslikumalt vaid inimestega, keda täielikult usaldad. Ema sõitis koos minuga samuti Tallinna.

Kus võiks Garri Kasparov olla kümne aasta pärast?

Küsige parem, kus ma kümne kuu pärast olen! (Naerab.) Praegu on mulle kõige olulisem kandideerimine rahvusvahelise maleorganisatsiooni juhi kohale ja sellest olenevad ka kõik edasised plaanid.

Missugune on te südamesoov?

Neid on päris palju, ei tahaks sealt seda ainust valida. Kuna reisin palju, on lähedaste tugi mulle hästi oluline, ning kui pere on mu ümber koos, olen õnnelik. Kõige tähtsam on olla kellelegi vajalik.

Olete te õnnelik?

Mul on praegu kõik hästi. Oma lastega kõigist oma kolmest abielust, nii väikeste kui suurtega, on mul väga head suhted. Ma tean, mida teen, ja mind vajatakse. Nii et olen rahul.

Garri Kasparov (50)

Venemaa poliitik ja maletaja

Sündinud 13. aprillil 1963 Bakuus (sünninimi Weinstein)

Male maailmameister 1985–2000

Maailma kõrgeima reitinguga maletaja 1986–2006

Võitis 1996 IBMi maleprogrammi Deep Blue 4:2

Ühinenud Kodanikerinde asutaja 2005

2006. aastal loodud opositsiooniliikumise Teine Venemaa üks juhte

Aidanud korraldada valitsusvastaseid meeleavaldusi Moskvas ja Peterburis

Teatas 7. oktoobril Tallinnas, et kandideerib Rahvusvahelise Maleföderatsiooni (FIDE) presidendiks

Kolmandat korda abielus. Esimene naine Maša elab USAs New Jerseys, neil on tütar Polina (19); teise naise Juliaga on tal poeg Vadim (16), nad elavad Moskvas; praegune naine on ärijuhi haridusega Darja Tarassova, kes elab New Yorgis, neil on tütar Aida(6)

Arvamus

Juku-Kalle Raid

riigikogu liige, kirjanik

Pole vist vaja eriti seletadagi, et Vene opositsioonil on küllaltki kibedad päevad: ühtse Putini-vastase rinde asemel tegutsevad pigem eraldi vastuseisjad, kes pole paraku seni omavahel ühtsetes tegutsemissuundades suutnud kokku leppida, ning kui selles tunnelis üldse mingit valgust paistab, võib see demokraatliku lootuse asemel olla vabalt hoopis Putini rong, mis vastalistest ükshaaval üle sõidab.

Ometi on Venemaa opositsiooni loos olnud hulk märkimisväärseid liidreid: ilmselt suri lootus kiirele demokraatiale juba 1990ndatel, kui Peterburis lasti maha Galina Starovoitova, naine, kes oskas intelligentsi ja helgemad pead küllaltki asjalikult ühe sirmi alla saada.

Garri Kasparov on vaieldamatult intellektuaal ning paljude autoritaarse Venemaa ja Putiniga pahuksis olevate mõtlevate inimeste jaoks kindlasti vabama ühiskonna sümbol. Paraku pole pool tuhat aastat hapukapsana surutise käes veetnud venelastele kaugeltki kerge selgitada, miks kogu riigile on «kõva käe» poliitika lõppkokkuvõttes ikkagi kahjulik – on küll pooljumala staatuses president, kes sukeldub merre vanade savipottide järele või juhatab taeva all kurgi õigele teele, ent keerab samas järjest kinni Vene kodanike võimalusi.

Garri teab, et tänasel võimul on oma kodanikust üsna üheselt ükskõik, kodanikku suhtutakse küüniliselt kui mutrikesse masinavärgis. Mingist individuaalsest mõtlemise võimalusest pole lõhnagi. Ometi on nii venelastele kui ka kogu ülejäänud maailmale oluline, et Kasparovi-sugused inimliku riigi eest võitlejad ei väsiks ning hingaks alati diktaatorile kuklasse, olgu siis tema nimeks Putin või ükskõik mis muu.

Kasparov usub, et ühel päeval murdub ka autoritaarsuse selgroog. Ja selle lootuse lootusetusegi juures ei taha ma Kasparovit kindlasti nimetada naivistiks. Tegemist on siiski inimesega, kelle pea ja südametunnistus on erinevalt Ühtse Venemaa võimuritest omavahel ühenduses.