Riho Saard: religioon ja teoloogia sekularismi surve all

Foto: Repro

Kaks nädalat tagasi asus Peeter Espak minu isiku negativiseerimise abil otsima vastust orientalistide rahastamisprobleemidele Eestis. Minu isiku kaudne sidumine orientalistide granditaotlustega oli meelevaldne, sest ma pole neid eksperdina kunagi hinnanud. Espaki poolt fookusesse tõstetud TÜ usuteaduskonnas praktiseeritava teoloogia küsimus polnud halb, kui vaid akadeemilise teoloogia kohast tänapäeva teaduses ja ühiskonnas laiemalt arutledes poleks ta loonud nii ebameeldivat fooni. Teoloogiadoktor Tiit Pädami arvamuse sissetoomisega seoses jättis Espak aga lugejate tahtlikuks eksitamiseks viitamata minu vastusele «Soomlaste «tõrjesõda» ja venelaste «sissepääsupilet»», mis on kergesti leitav veebiajakirjast Meie Kirik.

Kristluse ajalugu käsitleva raamatu viimases peatükis piirdusin religioonisotsioloogilistele uurimustulemustele toetudes üksnes sekularismi ja pluralismi mõju üldisema kirjeldamisega lääne ühiskondade kristlusele, kirikutele ja teoloogiale. «Viimase religioosse inimese» või «viimase teoloogi» peatse ilmumise ennustamisega, mida mulle on kiriklikus meedias irooniliselt etteheidetud, ei ole ma oma raamatus tegelenud. Seepärast püüan alljärgnevaga avada intervjuus antud vastuste konteksti ja lõpetuseks peatuda põgusalt ka humanitaarteaduste erinevatest harudest koosneval ülikooliteoloogial.

Maailmas arvatakse praegu olevat ligi 38 000 erinevat kristlikku kirikut ja sekti. Kristlasi on maailmas praegu 2,27 miljardit ehk 33,2 protsenti kogu maailma elanikkonnast. Ligi 1,3 miljardit neist elab lõunariikides, kus kristlaste arvukus kasvab aastas umbes kaks protsenti, samal ajal kui see Euroopas umbes samavõrra aastas väheneb.