Andrus Laansalu: mõtlev teine

Andrus Laansalu Foto: Erakogu

Eelmise aasta juunis ilmus ajakirjas Science artikkel, milles Barcelona ülikooli antropoloogi Joao Zilhao juhitud uurimisgrupp väitis, et koopakunstiga on alustatud varem, kui me siiani arvasime. Nii umbes 40 800 aastat tagasi.

Sümbolitega opereerivale käitumisele viitavad küllalt suure tõenäosusega ka umbes kaks miljonit aastat vanad kivitööriistad. Aga nende ilmumine jääb siiski nii suurde ajalisse kaugusesse, et mingeid väga laia haardega järeldusi inimese materjale töötleva ja neid kindlate vormide järgi kujundava käitumise kohta teha ei saa. Koopamaalid on midagi oluliselt lähemat ja keerukamat. Kui vaadata, mida varane inimene on näiteks Chauvet’s või El Castillos seintele joonistanud, siis üks asi on küll isegi väikese süvenemisega selge. Need ei ole kohmakad kobavad katsetused. Pildilise kujutamise oskus on neis teostes formeerunud kujul olemas.

Võtke sinna kõrvale veel näiteks Hohlenstein Stadeli inimlõvi kuju. Ka selle vanuseks oletatakse tänapäeval umbes 40 000 aastat. Ka selles pole midagi kohmakat ega algelist. Selliste joonistamis- ja vormimisoskustega saaks tänapäeval vabalt sisse pea igasse kunstikõrgkooli. Ma ei ole selles arvamuses üksi. Julian Bell väidab oma kunstiajalooraamatus «Maailma peegel», et kui Picasso väljus 1940. aastal Lascaux’ koopast, olevat ta öelnud: «Me ei ole midagi juurde õppinud.»