Tallinn otsib linnapead

Foto: Tallinncity.ee

Lõvisid on linnavapil kolm, aga linnapeakohti vaid üks. Ajakiri Pulss arvab, et meil on kilulinna juhi kohale kuus väga head kandidaati ning võttis sihiks selgitada välja meeste isikliku ja intiimse suhte Tallinna linna.

Sõelale jäänud mehepojad paljastavad oma esimesed lapsepõlve ja elavamad noorusaja elamused linnaga. Palusime märkida, millistesse kohtadesse nad paigaldaks (mõttelise) mälestustahvli enda tegudest, mis linna peal või nimel korda saadetud. Tahtsime teada, mida arvavad nad aegade algusest siginenud võimuvõitlusest all-linna ja Toompea ehk linna ja maaisanda või riigi vahel. Uurisime välja meeste lemmikpaigad tänases linnaruumis ning kohad, mida ei häbeneks näidata välismaalastele. Peale vanalinna, mõistagi, kust turistid tihti kaugemale ei jõuagi.
Lõpuks lükkas Pulss ette viimased kolm küsimust vastamiseks:  Tallinnas (Revalis) on ikka elanud eri rahvad. Kas linn peaks kujunema veel rahvusvahelisemaks või tuleks multikultit kui ohtu põlisrahvale takistada? Raudtee ja tööstus olid linna arengus nii õnn kui ka õnnetus. Mida teha, et saaks linnas lahedamalt liikuda, et raudteed ei takistaks ja tööstus ei ahistaks? Kuldkalalt (-kilult) on soolas kolm soovi täitmiseks. Mida teha, et Tallinn oleks täiuslik?

Hardo Aasmäe (62, valimisliit Vaba Tallinna Kodanik)

Geograaf, poliitik ja endine linnapea (1990–1992) on sündinud Matsalu lahe ääres. Seega olen looduskaitse all!” Pea tõi elu Tallinnale lähemale ja Hardo hakkas käima Leegi tänava koolis, Pääsküla kandis olid ka paljud lapsepõlve mängumaad. Tollal olid leludeks sõjast jäänud relvad ja laskemoon. Tehti pauku ja toodi relvi kooli.

«Pääsküla prügimäele oli palju tselluloidfilmi ära visatud. Neist oli hea tossupomme teha. Niguliste kiriku väljakaevamistel käisime sõda mängimas. Pildusime üksteist inimeste pealuude ja jalakontidega. Kolpadega hirmutasime tüdrukuid.» Kidur tervis («pidin mitu korda otsad andma») suunas spordi asemel Tombi nimelise kultuurimaja poistekoori, salapärasesse Mustpeade majja. Teismeeas, 20. keska poisina olid meelispaigaks raamatupood Lugemisvara Harju tänaval, aga ka Karoliina baar ja kohvik Moskva.

Mälestustahvlitest... Hardo pakub, et tema meeriajast on linna palgesse jäänud kolm ehituslikku muutust. Tallinna Ärikeskuse rekonstrueerimine − «piike sai murtud, kuid asi kukkus hästi välja ja linn teenis palju raha.» SAS Radissoni ja Hansapanga hoonestu rajamine − «kunagi pidi sinna tulema teise otstarbega kõrghoone. Ettevalmistused ehituseks olid tehtud, kuid omandireform ähvardas selle nurjata. Õnneks läks teisiti.» Sheratoni hotelli projekt põles Hardo arvates omandireformi keerises tuhaks – «ilmekas näide erahuvide ebaõiglasest eelistamisest avalikele huvidele.»

Kui Hardo asus linnapeaametisse, oli suuresti olümpiaks valmis tehtud Laagna tee seisnud kasutuseta pea kümme aastat, puudus pääs praegusele Gonsiori tänavale, ees olid nõukogude armee sõjaväelaod. «Muutuste ajal saime neist lahti ja mõnisada meetrit tänavat sai ehitatud.» Hardo meelispaigad linnas on need, kuhu saab ligi jala. «Vabaduse väljak, kuigi poolik lahendus, on päris hea. Aeg ajal sõidan Piritale, et jala koju tulla. Olen noorpõlves tegelenud sportliku matkamisega. Seepärast nõuab ihu vahel kiirkõndi. Paljassaare poolsaar on põnev koht.»

Väljamaalastele vanalinna kõrvase rõõmu pakkumisega oleme Aasmäe arvates üsna hädas. «Enamik välismaalasi saabub Tallinna meritsi. Esmamulje on üsna laokil tühermaa Admiraliteedi basseini ümbruses. Räämas, umbrohtunud ja tolmustest platsidest tuleb meie külalised piinlikkusega kiirelt läbi viia. Kunagi müüsid linnajuhid selle piirkonna maad maha lootuses, et erasektor teeb nende eest töö ära. Nende kujutelm linnavalitsemisest oli üpris algeline ja lihtsameelne ega arvestanud rahvusvahelist kogemust. Nüüd on tulemus näha. Maatükid käivad käest kätte ja vähesed uusehitised on arhitektuuriliselt alla keskmise.»

Kaunis on Hardo arvates Kadriorg, nii park kui ka elurajoon. «Kassisaba hakkab ilmet võtma. Loodame Kalamaja uuenemisele.» Mustamäe vana osa tuleb aga lammutada. «Vast saame selle asemele midagi eesrindlikku ja võõraid jahmatavat. Kui vaadata Euroopa ja Aasia tänapäevaseid linnu, siis meil on ilmne mahajäämus ja ideede puudus.»

Toompea ja all-linna vastuolu on Hardo arvates olemuslik. «Oli keskajal ja jääb nii ka 21. sajandiks. All-linn on rikas. Toompea peab valitsema ka vaesemat Tallinna-tagust Eestit. Loomult rahalises vaidluses ei saa olla igavest armastust ja kooskõla. Praegu on aga halvim olemuslik vastasseis.»

Toompeal puudub tema arvates regionaalpoliitika, mis kurnab eelarvetasakaalu nimel välja ülejäänud Eesti ja Tallinn võimendab seda kampaaniaga «Tark on olla tallinlane». «See Toompea-Tallinna paarisrakend meid põhja viib. Kui linna tagamaa on inimestest ja ressursist tühi, on linna õitsengul samuti lõpp. Praegu on vastuolu pigem näiline. Ühiselt viiakse Eestit kraavi.»

Tallinnas (Revalis) on ikka elanud eri rahvad. Kas linn peaks kujunema veel rahvusvahelisemaks või tuleks multikultit kui ohtu põlisrahvale takistada?

Tallinn on rahvusvaheline linn ja Eesti vedur. Eesti pealinnana saab siin olla rahvusvaheline olemus, mis sobib Eesti ühiskonnaga. Rahvusvahelisuse pärast ei muuda me oma keelt ega kombeid. Võõrad peavad kohanema siinsete oludega. Rahvusvahelisust saab olla nii palju, et see on meile kasulik ja rikastav ega lämmata põliselanike kodutunnet. Euroopas on sellega mõnel pool liiale mindud.
 

Raudtee ja tööstus olid linna arengus nii õnn kui ka õnnetus. Mida teha, et saaks linnas lahedamalt liikuda, et raudteed ei takistaks ja tööstus ei ahistaks?
Raudteed ei ole linnale nuhtluseks väikeste ümberehitustega. Rahumäe ja Järve jaama vahelt tuleb ehitada 900 meetri pikkune raudteeharu Viljandi raudteele. Sellega pääseks Paldiski rongid otse Ülemistelt Paldiski suunale, nagu 50 aastat tagasi. Rahumäelt võiks mõne rongi jaoks olla järgmine peatus Ülemiste. Seal on Lennujaam ja palju uusi töökohti. Sellega saaks Kopli kaubajaama ala linnale üle anda. Majandusraudtee Kopli suurtehaste tarvis võib kilomeetri jagu maa alla panna, see ei ole väga kallis. Balti jaama kõrval saab Ülemistest teine reisijaam, kus kõrval on lennujaam ja bussijaam.
 

Kuldkalalt (-kilult) on soolas kolm soovi täitmiseks. Mida teha, et Tallinn oleks täiuslik?
Osta tagasi Admiraliteedi basseini ümbruse maad ja arendada välja arhitektuuriliselt elegantne ja ökoloogiline merevärav. Siis pole võõraste ees enam piinlik. Samas arendada Ülemistel välja õhuvärav, seda koos bussi- ja raudteejaamaga. Piirkond võiks kätkeda eneses nüüdisaegset rahvusvahelist ettevõtlust ja pakkuda koos mereväravaga rahvusvahelist konverentsiteenust. Mereväravat ja õhuväravat ühendaks kiirtramm.

Rajada kiirtrammiliinid Kadriorust Haabneeme. Läbi Lasnamäe Muuga sadamasse, läbi Õismäe Tabasallu ning kesklinnast Mustamäele. Rajada praeguste paneelelurajoonide asemel tänapäevane energiasäästlik eluhoonestu, millega alustada Mustamäest.

Andres Anvelt (44, sotsiaaldemokraat)

Endine politsei tippjuht, kirjanik ja sotside Tallinna liider on kolmanda põlve tallinlane. Ta tunnistab, et lapsepõlvemälestusi linnast on väga palju. «Isal oli 8-millimeetrine üleskeeratav filmikaamera, millega üles võetud hetked on digitaliseeritult alles − seetõttu on pealuus väike segadus, et mida mäletan ise ja mida tänu filmile.»

Igal juhul on Andresele armsad Kadriorg ja Hundikuristik. Seal sai jalutatud väikesest peale, kuna elati Raua (toona Gogoli) tänaval. Sealkandis elasid kõik koolikaaslased, sõbrad. «Eks ma olin parajalt püsimatu, ei saanud õhtul tuppa ja eks tegin ka ulakusi.” Palju sai käidud vanalinnas, „tihti just kinohuvi pärast». Sõprus, Oktoober ja Pioneer ning silme ees on ka veel üks vanemaid kinosid, Narva mnt l asunud Foorum.

Vanalinnas oli tollal lagunenud tondilosse rohkem, mistõttu olid need põnevaks kohaks, kus ringi uidata ja kummitusi otsida. «Seal sai käidud ka öösel uitamas!»Andrese mälus on aga üks seik lapsepõlvest, kui oma klassivenda vist esimeses-teises klassis Mustamäe trolli peale saatis ja tunglev rahvamass ka poisi enda kaasa kandis. «Välja sain kuskil Sõpruse puiesteel.

Polnud üksi seni Mustamäel käinud, olin päris ehmatanud tundmatust suurte majadega kandist.»
Hilisemast elust on «mälestustahvli» kohti Andrese jaoks küllaga, need puudutavad tööd õiguskaitseorganites. Näiteks Toompea lossis (kus Andres praegu riigikogulasena liigub) sai 1991. aasta talvel kolleegidega tornides külmi öid veedetud, kuulipilduja kasuka all peidus. «Hinges oli selline teadmatus, lootsid, et ei peaks pauku tegema, ja nii õnneks läkski.»

Andres on alati olnud rahumeelne ja pooldanud kokkuleppeid. «Pidasin keskkooli ajal Pioneeride pargis (nüüd Politseipark) rahuläbirääkimisi kõrval asunud 6. Vene keskkooli õpilastega. Pidevalt toimusid kaklused ja tülid just Kungla kohviku (nüüd hotell Park) külastamise pärast. Saime kokkuleppele ja kaklused lõppesid.»

Praegu on Andrese meelispaik jätkuvalt Kadriorg, muidugi ka vanalinn ja mereäärne ehk «Tallinnale omased asjad, mis tast linna teevad, nende arvelt ei tohi lõivu võtta.» Väliskülalisi võiks Andres üllatada Nõmme või Mustamäe parkmetsadega. «Olen viinud külalisi teletorni, nüüd ka Lennusadamasse, võib-olla osa ka Patarei vanglasse, kui ängi ei karda.» Lisaks ekskurss Paljassaarele või Kopli liinidele. «Küll on külalised alati imestanud, et kuidas selline miljonivaade ja pole raha maiku veel eriti tunda.»

All-linn ja Toompea suhtes arvab Andres elupõlise demokraadina, et kõige alus on koostöö: keskvõim linnaosadega, linnaosad asumitega ja riigipead Tallinnaga. «Vaadake, millist raha oleme kulutanud lõputus võidurelvastumises, raisates raha meediapropaganda peale, uskumatute poliitkampaaniate peale ja kõik mille pärast? Sellepärast, et kahjuks ka Tallinnas ei käi võitlus mitte Tallinna, aga kogu riigivõimu pärast ja see on kurb.»

Tallinnas (Revalis) on ikka elanud eri rahvad. Kas linn peaks kujunema veel rahvusvahelisemaks või tuleks multikultit kui ohtu põlisrahvale takistada?
Eestlastest põhirahvas on seda tugevam, mida multikultuursem me oleme. Võõras kultuur, mis on tulnud rahumeelselt, kohandub ja rikastab meie enda oma. Ei räägi me ju saksa, taani ega vene keeles, ikka eesti keeles ja peame oma kultuuritegelasteks, teadlasteks inimesi, kes tegelikult eestlased polegi. Takistada pole siin vaja midagi, pigem oleks huvitavam, kui meie Tallinna kultuuriline ja rahvuslik mitmekesisus väljenduks ka tänavapildis, kas või restoranide, kohvikute või isegi tervete selliste rahvuspäraste asumite järgi. Seda ei tohiks muidugi segamini ajada mingite slummidega, vaid positiivse algatusega, kus kõigil on hea ja põnev ringi liikuda.

Raudtee ja tööstus olid linna arengus nii õnn kui ka õnnetus. Mida teha, et saaks linnas lahedamalt liikuda, et raudteed ei takistaks ja tööstus ei ahistaks?
Suurtootjad on asunud linnast lahkuma lähiümbrusse juba ise. See on neile majanduslikult otstarbekam. Tähtis on, et tallinlastel oleks tasuvad töökohad ja hea transpordiühendus, mis ta selle töökohani sõidutab. Kahjuks on see viimane üks nõrgemaid kohti ja lõppeb harilikult linna piiril, kuigi Tallinn on ammu suurem kui halduspiir. Ka kaubaraudtee sõlmed hakkavad Põhja-Tallinnast vaikselt kokku tõmbuma. Vanadest tehastest on saamas loomelinnakud ja moodsad ärikvartalid. Kiiremas korras tuleb ette võtta transport. Siin ilma teadlasteta hakkama ei saa. Transport peab liikuma seal, kus on inimesed, mitte vastupidi. Siis on see mugav ja kutsub auto koju jätma. Teine asi on ka Tallinna läbivad kergliiklusteed. Kindlasti peaks mereäär olema terves pikkuses ja turvaliselt ühendatud ja ka igast linnaosast peaks olema võimalik sinna turvaliselt saada.

Kuldkalalt (-kilult) on soolas kolm soovi täitmiseks. Mida teha, et Tallinn oleks täiuslik?
Olen kindel, et kõik mu soovid kunagi ka täituvad, ka ilma kuldkalata.
Põhisoov on, et Tallinn oleks moodne metropol, kus oleks palju neid mugavusi, mis Euroopa linnades, nagu kiire rööbastransport kaugematesse tuleviku-Tallinna linnastu osadesse, nagu Maardu ja Keila, samas mõnus rohelus ümberringi ja võimalus paljajalu kesklinnas muru peal lõunat süüa.
Teiseks viiksin lennujaama kaugemale, nt Ämarisse, aga korraliku ja kiire rongiühendusega.
Kolmandaks ülilahe promenaad Piritalt Rocca al Maresse, kus mõnusad restoranid, kohvikud, atraktsioonid ja rõõmsad inimesed. (Need viimased tulevad sinna küll ise ilma kuldkalata, kui selline lahe promenaad olemas oleks.)

Mart Helme (63, Konservatiivne Rahvaerakond)

Ajaloolane, diplomaat ja poliitik. Olnud rokimees bändides Fixist Hübriidini. Pärnus sündinud Mart mäletab pealinnast esimese asjana Lasnamäe veere vana loomaaia karuselli, «kus ilmtingimata tahtsin hobuse seljas sõita, aga ema käskis mul ikka mingisse saani istuda, et ma sõidu ajal maha ei kukuks.» Üldiselt eelistasid vanemad Pärnust Tallinna asemel Riiga sõita, sestap on Mardil sellest linnast mälestusi enam.

Tallinnas elab Mart 1971. aastast, töötanud mitmes asutuses ja elanud eri linnaosades. Pärnu mnt 10 asunud nn kirjastuste majas asuvast väikesest toakesest viis 1990. aastate algul Kirjastajate Liidu tegevjuhina eestlasi esimestele rahvusvahelistele messidele ja kirjastajate organisatsioonidesse. Ajakirja Pioneer kirjandusosakonna juhatajana võitles Pärnu mnt 67a asunud toimetuses kümmekond aastat noortele maailma ja kodumaiste autorite väärtkirjanduse pakkumise eest. Ja Islandi väljak 1 ehk välisministeerium oli koht, kust Eesti delegatsiooni liikmena 1994. aastal aitas kaasa Vene vägede lahkumisele meie maalt.

Mõisaomanikuna ei üllata ehk Mardi lemmikpaik linnas – ikka Toompea! «Sealt õhkub kõigele vaatamata teatud sõjamehelikku ja aristokraatset uhkust, mis mind inspireerib. Ja Kadrioru loss ning park – parim kingitus, mille vene tsaarid meile teinud on.» Lisaks naudib ta jalutuskäike vabaõhumuuseumis. «See on ürgne eestilikkus, mis seal igast palgist ja kivist vastu vaatab. Aga muidu, vabandust, ei ole kaootiliselt kastmaju ja klaastorne täis ehitatud Tallinn just eriti kaunis. Tahaksin seda muuta.»

Välismaalastele näitaks Mart veel Pelgulinna ja Kalamaja, täpsemalt «seda potentsiaali, mis neis linnaosades on,» samuti Nõmmet ja Piritat kui «tõeliselt eestilikke ja kohalikku omapära peegeldavaid keskkondi.»
Toompea ja all-linna vahekorra kohta ütleb Mart, et parteiline ärapanemine peab ära jääma: «Tallinnas elab 33 protsenti Eesti elanikest, lähivaldadega üle neljakümne. Toompea ei tohi sellesse elanike, tööstuse ja kapitali kontsentratsiooni suhtuda kui võõrasse muresse. On terve Eesti huvides, et linnas asjad toimiks.»

Tallinnas (Revalis) on ikka elanud eri rahvad. Kas linn peaks kujunema veel rahvusvahelisemaks või tuleks multikultit kui ohtu põlisrahvale takistada?
Kõik oleneb kriitilisest massist. Saksakeelses Revalis oli kasvav eestlaskond ja esimese vabariigi ajal eestistus Tallinn peaaegu täielikult. Okupatsiooni ajal toimunud demograafilised muutused moonutasid siinset keskkonda valusalt. Tegelikult traumeerib see nii inimesi kui ka linna siiani. Raha pärast kunstlikult immigrante tuues lõhume linna elamisväärse keskkonna lõplikult. Tallinn slummistub, kesklinn kujuneb kriminogeenseks lõbukombinaadiks. Peame oskama neid ohte hinnata. Eelkõige peab Tallinnas olema hea elada. Siis on siin hea ka külas käia.

Raudtee ja tööstus olid linna arengus nii õnn kui ka õnnetus. Mida teha, et saaks linnas lahedamalt liikuda, et raudteed ei takistaks ja tööstus ei ahistaks?
Balti jaam ning sealt kogu linna poolitav ja liiklust häiriv raudtee tuleksid ümber tõsta Ülemistele, kus see saaks naabriks uue bussijaama ja võimalikult paljusid linnatranspordiliine koondava ühisterminali. Näen siin oma loogikat selles, et linn pole enam see, mis ta oli sada aastat tagasi, vaid asumid ja elanikkond on laienenud ning kontsentreerunud uutesse piirkondadesse.
Kopli on potentsiaalselt üks Tallinna ilusamaid paiku, mis kõigele lisaks asub kesklinna haardeulatuses. Ka sealse tööstuse saaks ajapikku mujale, näiteks naabervaldade tööstusparkidesse hajutada. Linna (ja lähiümbrust) tuleb näha tervikuna ja arendada pikaajalise generaalplaani alusel, nii raske kui see eraomandi ja riigi ning linna otsese sekkumise piiratuse juures ka poleks.
 

Kuldkalalt (-kilult) on soolas kolm soovi täitmiseks. Mida teha, et Tallinn oleks täiuslik?
Lammutaksin nõukaaegseid väärtusetuid kastmaju ja rajaksin asemele esindusliku city, kus asuksid paljud valitsusasutused, leiaksid koha ka uus raekoda, ooperiteater ning mitmesugused laste huviala- ja kultuurikeskused. Teeksin Koplist, Pelgulinnast ja Kalamajast tõeliselt miljööväärtuslikud eliitlinnaosad. Korraldaksin täielikult ümber linnaliikluse, viies nii kesklinna kui ka äärelinna tähtsamad liiklussõlmed mitmesse tasapinda, andes võrdsed võimalused nii ühistranspordile kui ka jalakäijatele, jalgratturitele ja eratranspordile. Avaksin Tallinna võimalikult palju merele ja rajaksin hulga promenaade. Paneksin Meriväljalt linnahalli juurde käima autosid, jalakäijaid ja jalgrattureid vedava praami. Käivitaksin vanade tööstusrajatiste ja -asumite korteriteks, ateljeedeks ja galeriideks ümberehitamise. Ma... aga soove oli vist ainult kolm?

Eerik-Niiles Kross (46, IRL)

Kirjanike Jaan Krossi ja Ellen Niidu poeg, ajaloolane, diplomaat, julgeolekunõunik ja rahvusvaheline mees Eerik-Niiles möönab, et on «üks neist õnnelikest, kes on vanalinnas üles kasvanud.» Esmamälestused ongi Harju tänav 1 ehk Kirjanike Maja õuest, kuhu kogunesid ka ümbruskonna jõnglased mängima.

«Alates liivakastist, mida päris hästi mäletan, kuni rahvastepalli, sõjamängude ja luurekateni. Ehitasime mõnel suvel ka õuele lava ja etendasime isetekkelisi teatritükke. Esimene poliitiline pahandus pärineb ka sealt – heiskasime ühel suvel, nii umbes 1976. aastal mitmele katusele paberist trikoloorid, sest otsustasime õue iseseisvuse välja kuulutada.» (Eerik oli ka üks neist, kes 1988. aasta aprillis Tartus trikoloori taasheiskasid.)

Vanalinna õued, läbipääsud tänavalt teisele ja Toompea müürid olid olulised hiljemgi. Julgusproovina tuli Koorti kitse juurest mööda müüri üles ronida. «Tollal oli müür üsna murenenud, nii et sai ronida küll ja siis mööda serva kuni vaateplatvormini minna, et turiste ehmatada,» ütleb Eerik.

«Umbes 1980 panime kahe sõbraga 2. keskkooli (Reaalkooli) juurde Vabadussõja samba alusele (sammas ise oli hävitatud) vastava mälestustahvli – paeplaadi, kuhu kirjutasime valge värviga teksti, et sammas võib olla kadunud, aga mälestus püsib. Vahele ei jäänud, ilmselt seetõttu, et ise käisime teistes koolides ja kellelegi ei rääkinud.» Koolis olnud aga kõvem tuulamine.
«Nõelasilmas (siis taastamata, selle asemel oli trepp Vilde ausamba kõrval) murdsin ma 1980. aasta veebruaris suuskadega trepist alla sõites kolmest kohast jalaluu. Järgnenud voodirežiim sundis mind lugema rohkem raamatuid kui varasema elu jooksul kokku. Lugemise vajadus jäi külge!»

Mälestustahvlitest... Eerik arvab, et ühe peaks panema 21. keskkooli seinale tema õpetajatele, «kes pidid mind üksteist aastat taluma.» Ja Kosmose kinole peaks panema mälestustahvli I Noortefoorumi toimumise kohta – «4. juunil 1988 organiseerus Eesti tollane noorsugu seal tõeliseks iseseisvusliikumiseks.»

Tänases linnaruumis on Eeriku lemmikpaigad Kalamaja ja Kelmiküla − «seal on pealetungiva kolearhitektuuri kiuste ikka veel alles tõeliselt tallinlik puitarhitektuur ja võib tunda eesti kodanluse sünniõhustikku, nii kunagist kui ka praegust.» Ja Kadriorg − «seal võib tajuda eri kultuuride sulandumist ehk rohkemgi kui vanalinnas.» Samuti leiab Eerik, et tühermaakolmnurk Meremuuseumi, Admiraliteedi basseini ja Skoone bastioni vahel võimaldab uut, unikaalselt lahendatud, elust pulbitseva linnakeskuse loomist. Välismaalastelegi tutvustaks ta eelloetletut. Lisaks kaitseväe kalmistu – «seal on kõige lihtsam anda Eesti uuema ajaloo tundi,» kindlasti Lasnamäed, samal põhjusel, ja Uut Maailma − sest seal on «elus tõestus tallinlaste vabast vaimust.»

Teatav võistluslikkus all-linna ja Toompea vahel on Eeriku meelest vajalik ja kasulik. «Praegune kaklus kakluse pärast on aga kahjulik nii linnale kui ka riigile. Loodan, et see aeg, kus elatakse eri õigussüsteemides ja eri kultuuriruumides, saab varsti mööda ning see aeg, kus üksteist ärksana hoitakse ja koos edasi pürgitakse, alles algab.»

Tallinnas (Revalis) on ikka elanud eri rahvad. Kas linn peaks kujunema veel rahvusvahelisemaks või tuleks multikultit kui ohtu põlisrahvale takistada?
Iga linna elujõu loob tema ühtsus mitmekesisuses. Tallinn on põneva ja mitmekihilise aja- ja kultuurilooga linn, et selle muutmine monorahvuslikuks ei kahjustaks mitte ainult meie kultuuri, vaid nõrgestaks ka meie rahvuslust.
 

Raudtee ja tööstus olid linna arengus nii õnn kui ka õnnetus. Mida teha, et saaks linnas lahedamalt liikuda, et raudteed ei takistaks ja tööstus ei ahistaks?
Vanad tööstusalad kujunevad tihti kõige põnevamateks loomingulisteks uuteks keskusteks, nagu on juhtumas näiteks Telliskivi loomelinnakus ja Noblessneris. Seal on ebatraditsioonilisi suuri ruume, kontrastide, mässumeelsuse ja vabaduse atmosfääri, mis kõik meelitavad ligi loomingulisi tegutsejaid. Raudtee takistab tõesti hetkel Põhja-Tallinna arengut, kaubajaamana ei kasutata hiiglaslikku ala Pelgulinna ja Kalamaja vahel enam ammu − ehk piisaks ühest liinist Kopli poolsaare sadamateni, kui need üldse perspektiivis sinna jääma peaksid. Ülejäänud raudtee alt vabaneva ala saaks aga sarnaselt ülipopulaarse New Yorgi High Line’iga kujundada mõnusaks pargialaks, kuhu mahuks arvukalt inimesi kutsuvaid õuetegevusi ja sekka kindlasti ka uut värsket hoonestust. Teine suurejooneline ja tõsise potentsiaaliga teema, mis seostub raudteega, on Tallinna-Helsingi raudteetunneli rajamine... Me peame vaatama mitte kolm, vaid kolmkümmend aastat ettepoole.
 

Kuldkalalt (-kilult) on soolas kolm soovi täitmiseks. Mida teha, et Tallinn oleks täiuslik?
Kuldkalale räägiks fundamentaalsetest ja grandioossetest asjadest eelkõige Tallinna linnaruumis, mis muudavad meid piirkonnas konkurentsivõimeliseks ja kajastuvad selle tulemusel ka iga kodaniku rahakotis. Päriselus nõuavad need realiseerumiseks eesmärgipärast visiooni ja palju aega, et tõeks saada, ent vaieldamatult mõjutaksid inimeste heaolu ja majandusedu.
Puudub reostus nii füüsilises kui ka vaimses keskkonnas. Linnavalitsusega on mõnus suhelda ning sealt saab nõu ja tuge.Tõeks on saanud Tallinna potentsiaal: linnahall, Kultuurikatel, uus linnavalitsuse hoone, Kunstiakadeemia, Patarei, Noblessner, Kopli kaubajaam jt mere äärest alanud arengud, mis on toonud kaasa kogu Tallinna kujunemise Põhja-Euroopa elamisväärseimaks ja ihaldatuimaks elukeskkonnaks.

Valdo Randpere (55, Reformierakond)

Omaaegne popmuusik, äsjane telesaadete soosik, ettevõtja ja poliitik on sündinud Tallinnas Nõmme sünnitusmajas, elanud lapsena paar aastat Raua (Gogoli) tänaval ja üles kasvanud Majaka tänaval Lasnamäel. Esimesed linnamälestused: «Sel ajal oli palju maaaluseid käike ja sõjaaja varjendeid, milles kolada. Üks algas Asunduse tänaval, just praeguse Eesti Posti maja vastas, ja lõppes Kadriorus Peetri majamuuseumi kõrval. Oli väga põnev ja kõhedust tekitav neis käikudes liikuda.»
Kõige ägedam oligi Kadriorg – seal oli Lasnamäe nõlva sees veel koopaid ja käike. Samuti oli sealkandis palju vanu maju. «Mäletan, et üks neist põles maha ja me käisime pooleldi suitsevas majas kolamas ning leidsime hunniku vanu Eesti Vabariigi aegseid ajalehti. Saime lugeda midagi, millest meie koolis ju ei räägitud.” Kadriorus sai korjatud kastaneid ja tammetõrusid – paari ämbri eest sai loomaaeda tasuta aastaks pileti. Loomaaed asus sel ajal Majaka tänava alguses. «Seal käisime nii tihti, et mitte ainult meie ei tundnud ahve, vaid ahvid tundsid juba ka meid.»

Loomulikult on Valdol palju toredaid romantilisi mälestusi esimestest armumistest, jalutuskäikudest mere ääres ja muust sellisest, aga «neist ma ei tahaks praegu liiga palju rääkida.» Mis puudutab mälestustahvlite teemat, siis 15 aastat Rootsis elanud Valdo leiab, et ei hakkaks mingeid tahvleid endale paigaldama. «Me võiksime kõik veidi vähem minevikus tehtud asjadega tegeleda ja rohkem tulevikule mõelda.»

Mis Valdole praeguses linnas meeldib, on mereäärne, mis «nii palju kui seda meil korda on tehtud, on muidugi eriline.» Nostalgitsema ajab Valdot Majaka-Pae piirkond. Ja Kadriorg. Tegelikult meeldib Valdole linnas palju kohti, näiteks Mustamäe Männi park. «Selliseid parke peaks ka Lasnamäele rajama, sest Lasnamäe on haljastuse poolest praegu linna vaeslaps.»
Välismaalastele näitaks Valdo vabalt Kopli liine või Lasnamäe mõnesid räbalaid rajoone – kas või selleks, et inimesed saaks aru, kust me tuleme ja kuhu pelgalt 20 aastaga jõudnud oleme. «Me ise kipume unustama, kui kole ja vaene oli kogu me keskkond pärast nõukaaega ja me ei suuda hinnata seda, kui palju asjad on paremaks muutunud. Palju on veel teha, aga väga palju on ka tehtud.»
Valdo leiab, et Toompea ja all-linna ainus võimalus koostööd parandada on linnavalitsus välja vahetada. Valdo meelest on praegune meer oma valitsemismudeli üles ehitanud ülejäänud Eestile vastandamiseks. «Mina saaks linnapeana igal ajal helistada Andrus Ansipile ning diskuteerida riigile ja linnale tähtsate ühiste teemade üle.»

Tallinnas (Revalis) on ikka elanud eri rahvad. Kas linn peaks kujunema veel rahvusvahelisemaks või tuleks multikultit kui ohtu põlisrahvale takistada?
Tallinna probleem ei ole praegu mitte eri rahvusest või nahavärviga inimesed. Tallinna probleem ja üleanne seisneb selles, kuidas siia meelitada kõrgepalgalisi töökohti, nii et kõigi elanike sissetulekud saaksid suureneda. Tallinn on kogu Eesti majandusmootor.

Raudtee ja tööstus olid linna arengus nii õnn kui ka õnnetus. Mida teha, et saaks linnas lahedamalt liikuda, et raudteed ei takistaks ja tööstus ei ahistaks?
Kõigi huvides on, et pealinnas saaks sujuvalt kulgeda kõik transpordiliigid, et ühistransport oleks kiire ja kvaliteetne, et eri transpordiliike ja eluvaldkondi ei vastandataks teistele. Eelkõige tuleb kaasata teadlased liikluse planeerimisse. Pintsel ja valge värv on selle protsessi viimane etapp. Meil on lubadused Russalka uue ristmiku ehitamiseks, Ülemiste ühistranspordikeskuse loomiseks koostöös riigiga jne.

Kuldkalalt (-kilult) on soolas kolm soovi täitmiseks. Mida teha, et Tallinn oleks täiuslik?
Kompetentne ja aus linnavalitsus, teed, tänavad ja transport korrastatud, linna keskkond puhas, igihaljalt roheline ja valgustatud. Tahan tuua Helsinki palgad, töökohad ja pensionid siia, Tallinna! Lihtne, inimlik ja käeulatuses, vaid 80 kilomeetri kaugusel. Eksivad need, kes ütlevad, et linnavalitsus ei saa midagi teha. Saab ja kuidas veel – siia tuleb luua vaid keskkond.

Edgar Savisaar (63, Keskerakond)

Tallinna piiril Harku vanglas sündinud poliitiku ja linnapea Edgari lapsepõlvekodu on Põlvamaal, Vastse-Kuuste külas. Pärast põhikooli läks Edgar edasi linna, aga mitte Tallinna, vaid Tartusse. Ajaloohuvilisena uuris ta muidugi Tallinna kohta ja teadis vanalinnast nii mõndagi. Edgar pakub, et Tallinna ja noorusajaga seostub paljudel vist kohvik ja loomaaed, aga tema jaoks olid huvitavad eeskätt ooperiteater, teatrikool ja vaksalid, Balti jaam, Nõmme. «Meenub Toompeale üles minek, kui teatrikooli katsetele läksin, Pansoga kohtumine ja väike kassipoeg, kelle eksamitelt tulles tänavalt leidsin.»

Edgaril oli nooruses kirjasõber Tallinnast, nimeks Ülle. «Ta käis 21.keskkoolis ja laulis imehästi. Käisin tal palju kordi külas. Tänaseni piinab mind südametunnistus, sest tüdruk võeti vastu ansamblisse Laine, aga mina ütlesin, et ära mine, teeme sinust pigem ooperilaulja, mis kõlab palju paremini. Tüdruku ema oli sama meelt nagu minagi ja nii jäigi tal Lainesse minemata. Ma ei ole kindel, kas minu soovitused olid ikka kõige õigemad.»

«Mälestustahvlid,» ütleb Edgar, «las jääda ikka teiste paigaldada.» Aga Tallinnas nii volikogus olles kui ka valitsuses töötades on Edgar suutnud päris palju ära teha: «Alates sellest, et tallinlaste arv kasvab juba aastaid, samas kui mujalt Eestist ainult ära minnakse,» räägib Savisaar. «Aga oluline on ka linna väline külg, suured objektid, mis minu linnapeaks oleku ajal on ära tehtud: Vabaduse väljak, Harju tänava haljasala, munitsipaalmajad, linnamüüri avamine ja rekonstrueerimine, Kiek in de Köki käigud, kirikute renoveerimine ja tornide valgustamine, uute kirikute rajamine, koolide ja lasteaaedade renoveerimised, Tallinna moderniseerimine, n-ö city piirkonna rajamine, kõrghooned.»

Lisaks suured tee-ehitused: Tartu maantee läbimurre, nüüd Ülemiste ristmik. «Olulised on ka väiksemad asjad linnaosades, miks mitte Kopli kalmistupark, Nõmme turg, linna kanaliseerimine üldiselt, Pirita terviserajad, Rocca al Mare promenaad. Tallinna kesklinna väljakud on kindlasti mälestusi täis kohad. Sellel aastal möödus 25 aastat Rahvarinde loomisest ja mul on soe tunne meenutada tollaseid aegu, kui koos rahvaga sai kogu Eestile suuri ja tähtsaid asju saavutatud nii praegusel Vabaduse väljakul, Toompea platsil, linnahallis kui ka lauluväljakul. Tõime üheskoos vabaduse!»

Tallinna lemmikpaikadest kõneldes ütleb Edgar, et võib tunduda üllatav, aga talle meeldib jalutamas käia Pirita ürgorus ja jõe kallastel ning rahulikult mõtelda ja elu üle juurelda Metsakalmistul jalutades. «Suvel on ilusa ilmaga tore vaadata linna teise külje pealt, Tallinna lahel purjetades. Üsna sageli käin jalutamas ka Põhja-Tallinnas Katariina kail ning talvises Harku metsas ja Pääsküla väikestel tänavatel.»

Välismaiseid külalisi on Edgar viinud Viimsi piirile «muuli pealt Tallinnale pilku heitma.» Samuti Rocca al Maresse − nii loomaaeda kui ka vabaõhumuuseumisse. «Kui külalisel on rohkem aega, siis sõidaksime läbi nii lauluväljakult kui ka Põhja-Tallinnast.»
All-linna ja Toompea köieveo kohta ütleb Edgar: «Kõik me teame, et Tallinn on Eesti riigieelarve üks olulisemaid doonoreid. Ent praegune tulude jaotus 20 ja 80 protsenti omavalitsuste ja riigi vahel on selgelt omavalitsuste kahjuks. Kui see jaotus oleks võrdsem, oleks ka Tallinna areng tunduvalt kiirem ning sellest võidaks kogu riik.»

Eelarvet koostades põrkuvad linnajuhid tema sõnul aina sagedamalt probleemi ette, et linna tulubaas pole piisav. «Kohustusi tuleb Toompealt juurde, aga finantse ei lisandu. Tallinnas elab 30 protsenti riigi rahvastikust, meist suurem on see näitaja Euroopas üksnes Islandil (40%) ja veidi suurem ka Lätis. Pealinnad on kõikjal riigi majandusarengu mootorid ja innovatsioonikeskused. Seetõttu peab riigi keskvõimu teostatav poliitika aitama kaasa konkurentsivõimelise pealinna arengule,» leiab ta.

«Nii Tallinna kui ka riigi efektiivne areng peavad toimuma käsikäes ja koostöös. Kui see ei ole nii, siis kannatavad mõlemad. Teistpidi, öeldakse, et konkurents on edasiviiv,» leiab linnapea. «Kuid senise suuna jätkamine, kus riigil puudub ühene linnapoliitika, ei ole jätkusuutlik. Toon vaid ühe näite: linnade üheks suurimaks ressursiks on kindlasti munitsipaalomanduses olev maa. Praegu kuulub Tallinnale aga üksnes 18% linna territooriumist. Ja sellestki kolmandiku võtavad enda alla Ülemiste ja Harku järv. Mis regionaalpoliitikast me siin räägime, kui pealinn ei saa oma territooriumil valitseda peremehena?»

Tallinnas (Revalis) on ikka elanud eri rahvad. Kas linn peaks kujunema veel rahvusvahelisemaks või tuleks multikultit kui ohtu põlisrahvale takistada?
Üheks Tallinna edu alustalaks on rahvusvahelisus. Tallinn on sündinud ja elanud rahvusvahelise kauba- ja ideedevahetuse keskpunktis. Meie ajalugu on seotud taanlaste, sakslaste, rootslaste, venelaste, juutide ja paljude teiste rahvastega, kes on ajast aega linna mentaliteeti kujundanud. Tallinn on mõeldamatu teistsuguse kui paljukeelse linnana. Tallinn oleks vaesem, kui me peaksime loobuma üheainsagi rahva jäljest meie linna tänases palges.
 

Raudtee ja tööstus olid linna arengus nii õnn kui ka õnnetus. Mida teha, et saaks linnas lahedamalt liikuda, et raudteed ei takistaks ja tööstus ei ahistaks?
Kopli poolsaar on viimaste aastatega arenenud mühinal, alustades lennusadamast ja Noblessneri piirkonnast, Kopli kalmistupargist ja kergliiklusteedest ning lõpetades sellega, et just äsja otsustas volikogu anda võimaluse arendajatele teha senised Kopli liinid uuesti elamisväärseks. Parandame ja uuendame järk-järgult teid ja tänavaid, samas hoiame loodust, jättes Paljassaare linnuvaatlusalaks. Hea uudis tuli alles äsja, kui Eesti Kunstiakadeemia uus hoone otsustati tuua Põhja-Tallinna.

Kuldkalalt (-kilult) on soolas kolm soovi täitmiseks. Mida teha, et Tallinn oleks täiuslik?
Oleme Tallinnas teinud kõik, mis me oleme suutnud. Kuldkalalt küsiksin Tallinnale paremat valitsust Stenbocki majas. Sellist, mis toetaks mitte ainult Tallinna, vaid kõigi Eesti omavalitsuste arengut üle kogu riigi ega loobiks kaikaid kodaraisse rumalate otsustega.

Ülejäänud kaks soovi on samuti kogu Eestile, mitte ainult Tallinnale.  Et inimestel, eriti noortel, oleks Eestis tööd ja nad ei peaks Eestist ära minema. Ja et me suudaksime viia siinsed palgad ja hinnad palju paremasse tasakaalu, kui need praegu on, mis annaks võimaluse väärikamaks ja lõbusamas eluks nii noortele kui ka vanadele eestimaalastele. Kui saaks küsida kolm ja pool soovi, siis paluksin veel, et kunagi tuleks valimiskampaania, kus saaks ajakirjanikega päriselt rääkida asjadest, mis inimestele korda lähevad ja pidada sisulist debatti. Tunnen sellest puudust nagu iga teine mõtlev Eesti inimene.