Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/17/2553936t1he64c.jpg)
Eesti film on taas popp – kinodes on vaatajaid üldiselt päris korralikult, arvamusi on seinast seina. Kiht kihi haaval on meie filmitegijad suutnud üles ehitada usalduse kodumaiste linateoste vastu, sest kulus ju meie audiovisuaalne eneseväljendusoskus üksvahe üsna õhukeseks ning tundub, et meie filmiajalugugi pole teab mis pikk.
Tõsi ta on, et filme oleme jälle professionaalsel moel tegema hakanud alles viimastel aastatel, kuid tõsi on ka see, et mitte ükski hoone ei valmi ilma tugeva vundamendita ja näiteks huvi filmi vastu saab alguse juba lapseea multikate aegu ning neid on kodumaised animalavastajad teinud küllaga. On põlvkondi, kelle sirgumist tähistas Aatomiku sahmerdamine, on ka neid, kes mäletavad oma lapsepõlvest peamiselt Klaabut või siis veidi hiljem hoopis naksitralle.