Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS SILDAM
Aastakümneid elamuehituses töötanud ja neli kuud Armeenia maavärinas purunenud majadest ohvreid otsinud ASi Tallinna Vesi peadirektor Enno Pere nõustas eile öösel Tallinnas pommiplahvatuses kokkukukkunud Pae 48 päästetöid.
Kas õigus on neil, kes väidavad, et Tallinna Lasnamäe ja Õismäe, Tartu Annelinn, Viljandi Paalalinn jne varisevadki varsti kokku?
Vastupidi, Pae 48 juhtum näitab, et need ei varise mitte kuskile.
Kuidas nii?
Kui Pae 48 maja olnuks varisemisohtlik, oleks plahvatus selle laiali löönud. Ei kuku need Lasnamäed ja Õismäed kokku ei viie, kümne ega kahekümne aasta pärast.
Millele teie enesekindlus tugineb?
Need majad on projekteeritud omaaegsete normide järgi, mis ei olnud sugugi nõrgad. Eriti paneelmajad, need pidid vastu pidama ka aatomiplahvatuse korral. Ma ei tea, kust on võetud see teooria, et need kukuvad 50 aasta pärast kokku. Kui mõeldakse omaaegseid NSV Liidu ehitiste vastupidavuse norme, siis 50 aastat on aeg, kus ei pidanud konstruktsioone üle vaatama. Aga mitte nii, et siis muutuvad need majad elamiskõlbmatuteks.
Teie jutt siin Pae 48 juures on nõrk lohutus neile, kes näevad, kuidas kolmekorruselise elumaja üks trepikoda on nagu kaardipakk kokku vajunud?
Jah, sest pommipanija oli mees, kes teadis, kuhu pomm panna. Oleks ta oma põrgumasina lihtsalt kusagile ukse taha tõstnud, oleks siin olnud paar trepimadet koos, rohkem ei midagi. Aga tema pani pommi kandeseina alla ja plahvatus lasi kogu trepikoja kokku. Tegemist on kas juhusega või siis professionaaliga.
Pae 48 on plokkmaja?
Jah, nõndanimetatud hrushtshovka. See on esimesest seeriast, kui Eestis hakati silikaltsiitmaju tootma. Kui ma ei eksi, siis see on Hindi esimesi eksperimentaalmaju.
Aastast...
1956, kusagilt sealtkandist. Või paar aastat varemgi.
Kas siin nähtud pilt meenutab teile seda, mida kogesite 1989. aastal Armeenia maavärina tagajärgi likvideerides?
Meenutab küll. Ka seal olid kokku varisenud plokk- ja paneelmajad. Plokkmajadel olid samuti trepikojad lõhutud, aga hooned seisid püsti ja paneelmajadel olid ära kukkunud otsapaneelid, majad ise olid kuni pool meetrit viltu. Paneelmajadel oli Armeenia jaoks küllalt lollikindel konstruktsioon.
Kõik tavakodanikud, kes siin politseilintide taga vaatavad, on nõutud: maja vajus kokku, rusuhunniku all võib olla kaks inimest, aga päästeametnikud ei tormagi paneele, plokke ja kive kõrvale tõstma, et ohvreid päästa?
Loomulikult ei ole tavakodanikule niisugune olukord päris arusaadav. Küsimus on selles, et päästmine peab käima kindlas järjekorras, et kannatanute arvu mitte suurendada. Kõigepealt tuleb varisemisohtlikud osad konserveerida. Õnnetuseks on siin kõige varisemisohtlikumad katusepaneelid, mis ausõna peal veel püsivad. Kui need liikuma hakkavad, hakkavad ka seinad liikuma... Kui mõned viivitused välja arvata, on päästeametnikud tegutsenud väga operatiivselt ja väga targalt.
Rumal tegutsemine olnuks see, kui esimesed päästemeeskonnad hakanuks kohe rususid laiali tassima?
Absoluutselt.
Mis siis oleks juhtunud?
Me ei tea veel, kui suur on maja varisemisulatus. Selle saab selgeks siis, kui katus on toestatud. Kui ilma läbimõeldud toestamiseta oleks hakatud varisenud paneele ja plokke ära koristama, jäänuks kindlasti mitu päästjat sinna alla. Ka seinad oleksid kolm-neli meetrit majast eemale kukkunud. Armeenias nägin niisugust pilti päris sageli. Seepärast võingi öelda - jumal tänatud, et siin keegi rabelema ja kiirustama ei hakanud, vaid tegutseti rahulikult ja läbimõeldult.
Intervjuu teiega toimub 12 tundi pärast õnnetust. Kas peate tõenäoliseks, et rusude all on keegi veel elus?
Armeenia kogemus näitas, et leidsime inimese veel 36 päeva pärast maja kokkuvarisemist. Ta oli keldris, kus oli õnneks vesi. Ta oli küll näljast nõrkenud, kuid elus.
Nii et kõik on võimalik.
Võimalik on kõik. Kuid paraku jätab Pae 48 purustuspilt minu hinnangul vähe lootust, et siin keegi elus on.
Seda pilti vaadates tundub, et plokkmajad on ohtlikumad kui paneelmajad.
Päris kindlasti. See kurikuulus silikaltsiit ei olegi nii hea materjal, ja ankrud, millega plokid on kokku pandud, kipuvad roostetama. Kuna ankrud on suletud, ei saa neid kontrollida, ja kui tegu on lõplikult «küpsemata» silikaltsiidiga, siis korrosiooniprotsess on äraarvamatu. Kuid kordan veel, et nõukogudeaegne ehituste tugevusvaru oli kahekordne.
Kas teie hinnangul jääb päästeametil puudu sellist tehnikat, mis majade kokkuvarisemise puhul on hädavajalik?
Oo jaa, neist on terve nimekiri. Näiteks löögi- ja varingukindlad tõstukite korvid, et seal töötavad päästjad ellu jääksid, kui midagi ülevalt korvile peale kukub. Puudu on kohtvalgustus, prozhektorid, et öösel ei peaks sündmuspaigal orienteeruma tavaliste taskulampide või autotulede valguses. Puudu on infrapunased kaamerad, mis näitaksid, kas keegi on rusude all. Armeenias oli Shveitsi ja Itaalia päästemeeskondadel selline tehnika kaasas. Meil ei ole ka iminappadega tõstukeid, mis tõstaksid paneelid vaikselt kõrvale, ilma et peab inimesed trossidega paneelide alla saatma.
Üks pealtvaataja arvas, et siia tuleks tuua helikopter, mis varisemisohtlikke katusepaneele paigal hoiaks.
Kui helikopter ka paigal seisab, liigub see ometi viis sentimeetrit üles-alla. See on paneeli hukk ja all töötavate inimeste surm. Nõu võib anda igasugust... Olin Saksamaal, kui kaevandusse jäänud mehi varingu alt päästeti. Operatsioon oli pikk ja hästi läbi mõeldud ning mehed pääsesid eluga. Oleks rapsima hakatud, oleks lõpp 90-protsendilise tõenäosusega palju kurvem olnud.
Sellised päästetööd nõuavad kõigepealt mitmekordset läbimõtlemist ja alles siis tegutsemist.
Milline on Pae 48 maja tulevik, kas buldooser?
Ei ole, see maja on suhteliselt lihtsalt taastatav. Buldooserit võib igal pool näidata, aga kust võetakse raha, et uus 14 korteriga elamu ehitada?
Ütlen veel kord, et need plokk- ja paneelmajad ei ole nõrgad, kuigi inimesed tahavad uskuda müüte, et kõik on vastupidi. Tegelikult on need paksude seintega ja lollikindlalt ehitatud.
Kuid nukra väljanägemisega.
No kuulge, majade eest tuleb hoolitseda. Alates katusest ja lõpetades akendega. Selle maja aknaraamid on nii mädanema lastud, et pista näpp läbi raamide. Iga asi tahab hoolitsust. Siin Pae tänaval aga tundub, et õiget peremeest pole. Pole kedagi, kes teeks korda katused, aknad, uksed, muudaks majad soojapidavaks, teeks korda soojasõlmed Ja miks seal siis pärast seda mitte elada?
Ma ei näe mingit vahet, kas elada näiteks Pariisis Saint-Denis tänaval või Mustamäel, kus on palju rohkem õhku ja korteri suurus on sama.
Arvamus
OLARI TAAL, siseminister
Käisin eile kaks korda Pae 48 juures päästetöid vaatamas ja sain kinnitust mõttele: nii väikeses riigis nagu Eesti peavad kõik inimeste päästmisega seotud struktuurid olema tsentraliseeritud. Linnade-maakondade häirekeskused ja päästeteenistused peavad olema riigi käes, ühest kohast juhitavad, mitte aga alluma osaliselt munitsipaalvõimudele.
Teine mõte, millele kinnitust sain, on see, et investeerida tuleb päästetehnikasse. Paraku ei läinud ka järgmise aasta eelarve kärpimine päästeametist mööda.
MATI RAIDMA, päästeameti asepeadirektor
Pae 48 on erakordne juhtum just purustuste iseloomu ja purustuste ebastabiilsuse tõttu. Pärast ühe trepikoja kokkuvarisemist muutus hoone nagu kaardimajaks, mille alumisi plokke liiga tõtakalt liigutades kukkunuks päästjatele kaela ülemised paneelid.
Päästetööde esimene etapp oli elanike päästmine akendest, teine etapp ettevalmistus rusude eemaldamiseks.
Raske- ja insenertehnika puudus on suur probleem, kuid ma ei taha alustada nutulaulu, et kui palju meile raha antakse ja kui palju me seda vajaksime.
KUNO TAMMEARU, päästetööde juht
Iga õnnetus on meile erakordne, Pae 48 on aga keeruline oma raskusastmelt. Teame, et kaks inimest võivad olla rusude all, kuid me ei saa nende otsinguid jätkata, sest pooleldi varisenud maja pole stabiliseeritud ega toestatud. See on keeruline, aga püüame lahendust leida.
Igast sellisest juhtumist on midagi õppida. Palju tuleb teha kodutööd, saavutada juba eelnevalt kokkuleppeid kasvõi selle kohta, kuidas ja kust hankida tehnikat, mida päästeteenistusel endal ei ole.