Meediaarvustus, Eestimaa TV ajab pinde

RAIMU HANSON

Uno Liivaku artikkel «Tähelepanekuid Eesti Televisiooni keelekasutusest», Keel ja Kirjandus, 10/1998

Keele ja Kirjanduse värskeimas numbris on Uno Liivaku avaldanud artikli, milles ETV saab sarjata vigase ja lõdva keelekasutuse pärast. Nagu lugupeetud keelemees märgib, ei ole ta saateid vaadanud vigade leidmiseks. Teda on ajendanud üllam eesmärk. «Eesti keele eest hoolitsemine on eestlaste kui rahvuse ellujäämise küsimus, seega poliitiline küsimus,» kirjutab Liivaku.

Näiteid vigadest on ajakirja kaheksal leheküljel, kuid neid pole üksluine lugeda. On vigu, mis iseenesest ajavad naerma, kuid ühtlasi ei ole autor suutnud oma vaimukust vaka all hoida. Vaid üks näide: «Eesti on ETV-s nii harva esinev sõna, et näikse õigem olevat rääkida Eestimaa Televisioonist, mitte Eesti Televisioonist.»

Postimehe siinses rubriigis ja muudel lehekülgedel ning teisteski väljaannetes on ilmunud kriitikat, mis on samuti vaadelnud eksimusi kirjakeelsuse vastu. Liivaku on mõnda neist oma artiklis tsiteerinud, mille eest talle suurim tänu. Siiski ei ole tema artikli refereering tänuavaldus, vaid kolleegide tähelepanu juhtimine. Seda Keele ja Kirjanduse numbrit tasub osta ja lugeda ka kirjutavatel ajakirjanikel.

Miks on vaja nõuda kirjakeelsust?

Liivaku sõnul on see nõue õigustatud, sest «vastasel korral kirjutaks iga väljaanne ja kõneleks iga raadio- või televisioonikanal isemoodi keelt, nii nagu kirjutaja või rääkija kõnekeeleharjumus on kujunenud».

Keel on ajakirjaniku tööriist. «Nüri teraga hööveldatud taburet on kare ja pinde täis, nüris keeles telesaade on kare kõrvale ja ajab pinde kuulajate teadvusse,» kirjutab Liivaku.

Kuigi artikkel toob näiteid ETV saadetest, ei tasu teistel televisioonidel kahjurõõmust käsi hõõruda. Nad pole keelekasutuse poolest paremad. «Kohati on tase nii palju ETV kasuks, et võrdlus oleks kohatu, kohati jälle on mõni teiste kanalite saade väga hea. Ebaühtlus, mis paistab silma ka ETV-s, on mujal suurem,» märgib Liivaku.