Hyde Park kesk mitmekeelset eetrirägastikku

TAMBET KAUGEMA

Kaplinnas toimunud ülemaailmselt meediakongressilt naasnud Mark Soosaar pidi seal ainsa osalenud idaeurooplasena kurvalt tunnistama: tema kodukandis on avatud raadio- või telekanal seni veel tundmatu nähtus.

Milliste meediateemade üle Lõuna-Aafrika Vabariigi parlamendipealinnas arutleti?

Ülemaailmne meediakongress toimus septembris Kaplinnas, töö oli seal jaotatud kolme sektsiooni. Üks sektsioon arutles poliitilise demokratiseerimise, teine seaduste demokratiseerimise ning kolmas kujutise ehk imidzhi demokratiseerimise üle.

Mina juhatasin neist kolmandat. Üheks väga oluliseks teemaks oli avatud raadio- ja televisioonikanalite problemaatika ning paraku pidin ainsa seal viibinud idaeurooplasena tunnistama, et Ida-Euroopas ei tegutse veel ühtegi avatud raadio- või telekanalit.

Kellele ja milleks on avatud raadio- ja telekanaleid tarvis?

Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas loetakse avatud kanaleid demokraatliku ühiskonna endastmõistetavaks osaks. Nad on üks selle tundemärke, nagu näiteks ka vabad valimised, poliitiliste parteide vabadused vms.

Inimõiguste Ülddeklaratsiooni (The Universal Declaration of Human Rights) 19. artikkel ütleb, et kõigil inimestel on õigus vabalt oma mõtteid ja ideid meedia vahendusel väljendada; anda ning saada meedia vahendusel informatsiooni. Ka sellist, mis ületab riigipiire. Deklaratsioon võeti vastu aastal 1948 ja enamik riike on selle ratifitseerinud.

Samadest põhimõtetest lähtub ka Üldine Kommunikatsiooniõiguste Harta (The Universal Communication Rights Charter), ka seda aktsepteerivad paljud riigid. Paraku aga mitte Ida-Euroopa riigid, Eesti nende hulgas.

Mis erinevus on avatud ringhäälingu ning Eestis Hagi Sheini poolt «maale toodud» avalik-õigusliku ringhäälingu vahel?

Avatud raadio- või telekanal on hoopis midagi muud kui avalik-õiguslik ringhääling, kus kanali juhtkond vastutab programmi eest. Avatud kanal tähendab seda, et igal selle riigi alalisel elanikul on õigus saada teatud hulk eetriaega, mille ta vastavalt oma paremale äranägemisele võib sisustada.

Kuidas see tegelikkuses välja näeb? Oletame, et ma tahan inimestele midagi enda arvates olulist öelda. Mida ma selleks tegema pean?

See näeb välja nii. Helistad avatud kanalisse või lähed ise kohale ning küsid sealt endale eetriaega. Näiteks Berliini avatud kanalis on ühel inimesel õigus kuu aja jooksul saada 120 minutit eetriaega. Seda siis, kui sa esined seal lihtsalt eraisikuna. Aga kui sa lähed sinna näiteks roheliste või filatelistide või nudistide esindajana, siis saad teise ajalimiidi lisaks.

Inimene siis ise otsustab, kas ta võtab selle aja korraga välja või kasutab seda hoopis viieminutiliste juppidena terve kuu vältel.

Avatud kanali juhtkond küsib, kas sa vajad ka mingit tehnilist abi. Võimaluste piires laenutatakse tehnikat ning vajaduse korral antakse ka õpetust, kuidas seda kasutada. Võibolla läheb tarvis kaamerat või videomakki? Või soovite lihtsalt stuudiosse tulla ning seal esineda?

Millega inimesed avatud kanalis tavaliselt üles astuvad?

Väga erinevate asjadega. Mõned näitavad omatehtud filme, mõned mängivad suupilli, mõned peavad kihutuskõnesid. Tulevad kurdid, on tund aega eetris ja räägivad, kui raske on elada türklastega ühes maailmas. Seejärel tulevad türklased ja räägivad, kui raske on kurdidega hakkama saada.

Kurdid räägivad oma keeles ja türklased oma keeles, neil puudub kohustus saateid saksa keelde tõlkida. See on avatud kanali rahvusvaheliselt aktsepteeritud põhimõte, et soovi korral räägib esineja oma emakeeles - nii hoitakse elus erinevaid kultuurikogukondi.

Kes vastutab, kui mõni alaline elanik hakkab avalikus kanalis õhutama näiteks vägivalda?

Programmi eest vastutab selle autor, esineja. Vastavalt selle riigi seadustele, kust saade eetrisse läheb. Kui selles riigis on ette nähtud, et mehe genitaale võib näidata, aga naise omi ei või, siis peab sellest kinni pidama. Kanal on siin üksnes vahendaja.

Inimesed jälgivad väga piinliku täpsusega, et ei tehtaks midagi lubamatut ning varjatud kujul ei kasutataks oma mõtete väljendamiseks rohkem aega kui limiidiga lubatud. Nende kümne aasta jooksul, mil Berliinis avatud kanal töötab, on olnud vaid paar-kolm juhtumit, kui asi on läinud kohtuvaidluseni.

Kes selle vaba eneseväljenduse kõik kinni maksab?

Avatud kanaleid finantseeritakse nii riigi- kui ka kohalikust eelarvest. Esinejaile on see täiesti tasuta. See kuulub demokraatliku ühiskonna juurde - nagu näiteks linna juurde kuuluvad raudteejaam, postkontor ja saun.

Mis on selle kõige eesmärk ja mõte?

Eesmärk on turgutada inimeste poliitilist aktiivsust ning hoida ära nende poliitiline impotentsus. Mõistagi pole see mingi Viagra, kuid teatud abi sellest on.

Samuti on see tähtis tööriist selleks, et üksikisikud, huvigrupid, poliitilised parteid saaksid ideid vahetada. Omal kombel on see ühiskondlik Hyde Park.

Kas näiteks internet poleks odavam vahend?

Probleem on selles, et kasvõi näiteks Aafrikas elab 800 miljonit inimest ja neist ainult 14 miljonil on telefon. Interneti-ühendusi on alla miljoni. Aafrikas on sadu miljoneid inimesi, kes ei ole teleriaparaati isegi näinud. Sama lugu on Siberis.

Esialgu on avatud kanalid eeskätt siiski raadiokanalid. Näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigis on praegu umbes 60 avatud raadiokanalit, peagi alustavad tööd ka esimesed telekanalid

Millistes riikides võib raadiot või televiisorit kruttides kõige tõenäolisemalt sattuda avatud kanalile?

Lähimad riigid on Rootsi ning Saksamaa. Rootsis on sedasorti kanaleid näiteks Malmös, Stockholmis, Göteborgis. Saksamaal on neid kokku umbes 60.

Põhja-Ameerikas on avatud kanalid tegutsenud aga juba paarkümmend aastat. Olen ise umbes kümme aastat tagasi esinenud kahes avatud kanalis. Üks neist oli Californias ning teine New Yorgi osariigi põhjaosas asuvas linnas, mis on väiksem kui Viljandi, kus aga tegutseb avatud telekanal. Ameerikas nimetatakse seda kogukonnaringhäälinguks (com-munity broadcasting).

Kas ja millal jõuab avatud ringhääling ka Eestisse?

Arvan, et aasta või kahe pärast esitab Euroopa Liit meile lihtsalt tingimuse, et avatud kanalid peavad olema - see on Euroopas elementaarne nähtus. Tegelikult peaks üsna kiiresti reageerima ning eraldama näiteks viis protsenti praegu riigieelarves avalik-õiguslikule raadiole ja televisioonile ette nähtud summast hoopis avatud kanalite tekke soodustamiseks. Efekt oleks suur, seda otsust respekteeriksid Lääne-Euroopa riigid väga tõsiselt.

Eestis arvatakse, et avalik-õiguslik ringhääling saab täpselt sama ülesandega hakkama, aga tegelikult ei saa. Avalik-õiguslik raadio või televisioon töötab siiski teenindaval põhimõttel - tasakaalustatud programm, uudiste suur osakaal jms. Avatud kanali eesmärk on teine.

Millised takistused seisavad praegu Eestis avatud kanalite teel?

Eestis tähendaks see muudatuste tegemist kahes seaduses. Esiteks ringhäälinguseaduses, kus sellist meediasolemise võimalust pole üldse ette nähtud. Ringhäälinguseadus nõuab ka, et mingi teatud protsent saateajast oleks pühendatud uudistele. See pole avatud kanali ülesanne.

Muudatusi tuleb teha ka keeleseaduses. Kui näiteks Eestis elav ungarlane tahab saates laulda ungarikeelseid laule, oleks absurdne sellele mingit tõlget peale lugeda. Igal siinsel kogukonnal peab olema õigus teha segamatult saateid oma emakeeles.

Takistuseks on ka suhtumine. Tegin oma reisist «Aktuaalsele Kaamerale» kaheminutilise saatelõigu, kus oli ka intervjuu Lõuna-Aafrika Vabariigi meediaministri Jay Naidooga. Seda ei lastud eetrisse. Samasugune lugu juhtus ühes erakanalis. Ilmselt näitab see üldist suhtumist, kui isegi «Aktuaalne Kaamera» ei tee sellisele nähtusele ust lahti.

MARJU LAURISTIN, professor, meediaõppejõud

Taolisi katseid on tehtud palju, eriti Ameerikas, aga ka ungarlased proovisid 1980. aastatel seda moodust. Sedasorti raadio ja televisioon nõuab aga küllalt palju raha. Harilikult on see munitsipaalraha - vaevalt, et mõni eraettevõtja hakkab sellega tegelema.

Loomulikult on niisugune ringhääling väga demokraatlik ja ses mõttes oleks vahva, kui Eestis oleks midagi sellist võimalik teha. Aga ma kardan, et meile saab takistuseks just asja rahapool.

Tõepoolest, see on üks suund, kus massikommunikatsioon loobub oma massilisusest ning sulab rohkem kokku intiimsemate suhtlemisvormidega. Seda on peetud üheks võimaluseks meedia arengus, aga praeguse uue meedia situatsioonis toimib see kõik juba internetis.

HAGI SHEIN, Concordia Ülikooli meediateaduskonna dekaan

Küllap hakkavad teletehnika odavnedes arenema ka organisatsioonisisesed televõrgud, koolide-ülikoolide telestuudiod, regionaalsed telejaamad.

Teleilm mitmekesistub ja varsti muutub mõttetuks küsimus: kas Eestis on neli telekanalit palju või vähe? (PM/Kultuur & Televisioon 02.10)

TOOMAS LEPP, Eesti Televisiooni peadirektor

Mingil määral pakub Eesti Televisioonile konkurentsi iga kanal - ka avatud kanal, kui see peaks Eestis tekkima.

Avatud kanali idee pole uus. Ka Eesti Televisioonis on hakatud ette valmistama üht samalaadset saadet, sellega tegelevad Tiina Kangro ja haridustoimetus. Mõte on selles, et inimesed, kellel on midagi öelda ning kes tahavad esineda, leiavad selles saates endale tribüüni. On väga hea, kui inimestel on võimalus oma mõtteid välja öelda.