Kohtureporter Tiiu Põld: kohtusaalis toimuv on suur näitemäng

Tiiu Põld Foto: Mihkel Maripuu

Täna 65-aastaseks saav staažikas Postimehe kohtureporter Tiiu Põld paneb esmaspäevast ameti maha ja lõpetab leheveergudel kohtusaalides toimuva vahendamise.

Rohkem kui 30 aasta jooksul kohtusaalides nähtu kohta rääkis Põld, et kohtureporteri töös on kurbade ja masendavate teemade kõrval ka väga palju nalja olnud. «Kõige naljakam on see, kui kohtureporterid naeravad kohtus. Ja naeravad niimoodi, et ei saa pidama. Naeravad igasugustel protsessidel, ka mõrvaprotsessidel. Mõni asi, mis paneks muu inimese nutma, ajab neid naerma,» ütles Põld. Ta täpsustas, et nalja põhjustavad siiski mõne kaitsja tobedused või kui ta väga kirglikult kaitseb mõnda tobedust. «Me pahatahtlikult ei naera kellegi üle. Ikka mõni kalambuur või situatsioonikoomika on selles süüdi.»

Ta võrdles kohtusaalis toimuvat näitemänguga. «Ma olen käinud väga palju teatris. Väga palju aastaid ja näinud väga palju igasuguseid esinejaid - Simon Levinit ja Monika Mäge ja Mare Lusti, kes on lausa korüfeed. Nende esinemine oli nauding. Ka praegugi vaatad ja imestad.»

Kõige tõsisemad pahateod on ta «Kuritöö ja karistuse» sarja raamatutesse kirjutanud. Seal on neid tema sõnul kokku 74.

Ta lisas, et tihtipeale on kurb vaadata, kui inimene on mingit sigadust teinud, istub trellide taga ja kõik parastavad. «Mõnikord on ju nii, et võid isegi sellesse olukorda sattuda. Kui sa teed näiteks kogemata midagi valesti, oled valel ajal vales kohas või ütlevad närvid üles. Seda kõike võib juhtuda, eks me kõik oleme inimesed.»

Südamesse läinud lugu

Põld meenutas, et paljud tööga käsitletud teemad on talle väga südamesse läinud. Ta tõi näiteks ühe väikese musta poisi peksmise aastate ees. Poisi isa oli Tallinnas merekoolis õppinud ja ema koos pojaga maha jätnud. Poissi peksis tema Afganistanis teeninud kasuisa. «Kõige jubedam oli see, et ta oli juba ühe korra poisi peksmise eest kohtust puhta nahaga pääsenud. Aga naine oli hädine ja saamatu ning sõltus sellest mehest. Ja laskiski selle andeka väikese viieaastase poisi surnuks peksta. See on kõige jubedam lugu, millega olen kokku puutunud,» ütles Põld.

Teise teda aastaid kummitanud näitena nimetas Põld juhtumit oma kohtureporteri karjääri algusest. Ta läks ülemkohtusse ja päris seal ühelt kohtunikult, et mida tal ka põnevat käsil on? Kohtunik ei olnud kade, võttis suure kausta ja lõi selle lahti kohalt, kus oli foto alasti naise peata laibast. Pea asemel oli kokku käkerdatud roosa paber.

Juhtumisse olid segatud kaks sõbrannat, üks elas Tartumaal, teine kusagil Kesk-Aasias. Venelanna käis Eestisse loomi toomas ja tema siinne sõbranna muutus ärinaise vastu kadedaks ning lõpuks tappis ta. «Raius pea maha ja põletas selle. Ma jäin sellest pildist tummaks ja sellest asjast ma ei kirjutanud. See pilt aga kummitas mind palju aastaid, alles nelja aasta eest sain sellest üle. Kuigi arvasin alguses, et olen väga kõva närviga, siis tegelikult kartsin hirmsasti surnuid. Täitsa paaniliselt ja see oli mul pärit lapsepõlvest,» rääkis Põld.

«Viimase aja asjadest tahan aga väga halvasti öelda meie inimsööja Andreas Hanni naise raamatu (Pille Hanni «Ma armastasin kiskjat») kohta,» ütles Põld. Ta soovitas seda raamatut mõnel psühhiaatril lugeda, sest tema hinnangul on raamat pigem karuteene kui mingi aus ülestunnistus. «Olen hämmingus, kuidas see naine, kes on mõrtsuka kaasosaline, kuidas ta ennast upitab. Aga kes muu koera saba kergitab, kui koer ise,» oli Põld nördinud.

Alustas kirjade osakonnas

Ajakirjanikuks sai Põld 30-aastaselt. Ta alustas Rahva Hääles kirjade osakonnas. «Mind saadeti noore tüdrukuna absoluutselt igale poole. Kui inimestel olid näiteks kraanid purud või katus laskis läbi, siis mina muudkui käisin ja õiendasin. Ajasin õigust taga. Ja sellest võib olla tuligi see kohtute teema.»

Ajakirjandus oli tema sõnul vene ajal midagi muud kui praegu. See aitas inimest ja õpetas. «Vedasin väga kaua õiguse külgi Rahva Hääles, Eesti Sõnumites ja Sõnumilehes. Minu ümber oli 10 juristi, kes andsid inimestele nõu. Nad olid väga nutikad ja ma arvan, et me tegime väga tänuväärset tööd,» nentis Põld.

«Aga kohtuteema on mind kogu aeg huvitanud,» lisas ta. Ülikooli lõpetas Põld Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma käe all. «Tahtsin juurasse üle minna ja siis Marju solvus mu peale ja ütles, et ei tule kõne alla. Võib-olla oleks minust hoopis prokurör saanud. Aga ma ei kahetse oma valikut.»

Tiiu Põllu töökohad:

Rahva Hääl
Eesti Sõnumid
Sõnumileht
Postimees
Filmimees (dokumentaalsarja «Kuritöö ja karistus» stsenarist, millest ilmus kolm raamatut)
Postimees

Postimehes töötatud ajal oli ta ka dokumentaalsarja «Eesti kohtueksperdid» stsenarist, kokku 13 lugu, mis ilmusid ka raamatuna.

Veel on ta kirjutanud raamatu «Märgitud mees», mis räägib Eestis toimunud massimõrvadest ja Eesti Vabariigi aegsetest juristidest.

Kahe aasta eest sai Tiiu Põld presidendilt V klassi teenetemärgi.