Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
HELJU VALS,
Keeletoimetaja
Mart Sõrg tuli ja võitis, temast sai Eesti Panga nõukogu esimees. Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich kirjutas sel puhul, et võidu tõi opositsiooni ühtsus (PM 19. juuni). Ka ajakirjandus käitus ühtselt: kõik elukutselised kirjutajad ja kõnelejad tervitasid Sõrga, mitte keegi isegi ei tundnud Sõrgi.
See on see Särje Särgi juhtum. Hea on olla Särk, ei kärista ega kortsuta sind keegi, üksnes keelehaigele inimesele võib pähe tulla nimetav Särk, omastav Särki. Vaene Särg aga peab alailma taluma väänamist, omastavas Särje asemel Särgi ja osastavas jälle Särgi. Mart Sõrg jäi kuulsuste hulka tõustes nimekatsumuses terveks, rõõm näha ja kuulda.
Just kuulsus on see, mis tihti rikub elu. Kui nimekal inimesel juhtub olema üldnimeline perekonnanimi, siis kõheldakse temast rääkides sisse ja välja hingata, äkki läheb midagi valesti. Hädas tuletatakse meelde koolikavalus, et perekonnanimede sarnasust üldnimedega (Mägi nagu mägi) saab maskeerida, kui jätta sarnasus mängust välja. Juuli lõpus oli Postimehes juttu Konrad Mäe stuudiost, mis praegu ei ole just kõrgseisus. Aga on kirjutatud ka Konrad Mägist ja seletuseks toodud väide, et ei taha suurt Mäge väikese mäega solvata. See mõni solvang, vastupidi! Suured mehed ei vaja maskiballi, neil peaks olema uhke tunne, et oma nimekusega saavad nad toetada emakeele loomulikku kõlavust.
Teine lugu on tantsijatar Mari Mägiga, keda Sirp esitles. Kuni ta pole ennast kuulsaks tantsinud, ei ole arukas käänata teda Mäeks, sest muidu võib tekkida kahtlus, kas perekonnanimi polegi mitte Mäe (nime nimetav).
Hiljuti nägin Wildeis põlist muusikut Aadu Rege. Selle mehe võtsid omal ajal kilbiks need, kes nõudsid nimede algkuju kõigis käänetes. Nad ütlesid, et ka tuntus ei päästa, kui omastavas (Aadu Rege) pole tüvest jälgegi. Olgu siis nii, nimetav Regi ja omastav Regi. Aga osastav? Regit? Keele kaunidusest ei maksa enam rääkidagi. Ehk lubavad grammatikud meile normivälist lahendust, eri-osastavat Rege, Mäge, Jõge? Ehk lubavad nad allutada reegleid elule ja ilule?
Paistab, et Jüri Mõis on nõus enda kõrval taluma mõisat (miks ka mitte!), igatahes pole kuskil näha olnud Mõis: Mõisi: Mõisi. Avalikult ei ole ta käänamise teemal sõna võtnud, ei ole ka teised suurmehed. Erandiks on riigivanem. Kui selle aasta kevadel algatas Helsingi Sõnumid küsimuse, kas «Meren vain Merin toivomus», saatis nime kandja sellele ajalehele selgituse, milline on tema, «Lennart Meren» arvamus. Teemat avardades ütles ta, et «soomlaste lõunanaabrid on «virolaiset», kes elavad riigis soomekeelse nimega «Viro». Brüsselis laua taga nõu pidades oleme seevastu Estonia ja Finland, Tacituse tahtel, ja see on meie ühine Euroopa kultuur». Postimehe keelenurk tõi riigivanema keelefilosoofilise mõtteavalduse ära 10. mail. Pärast seda olen ainult korra näinud tema nime loomupärastes käänetes. Heleda mõistusega üliõpilane Kr. V. kirjutas Sirbis 14. augustil, et «noorus ei mühata Lennart Mere nime kuuldes».
Lootus jääb Mart Sõra peale. Selle peale, et näeme eesti ajakirjanduses varsti kohtumas Sõrga ja Merd. Mõju oleks kestvam, kui nad seisaksid kõrvuti, ühes ja samas lauses.