Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
HEINO PUHVEL
Malemäng kuulub kokku euroopaliku kultuuritraditsiooniga, kuigi oma algsel kujul pärineb mäng idamaadest.
Pärast malearvutite kasutuselevõtmist tekkis arvamus, et formaal-loogiliselt «mõtlevad» imemasinad ületavad nagunii inimesi ja viimased kaotavad huvi malemängu vastu.
See oli valeprohvetite jutt. Kompuutrid on küll asetanud maletajad hoopis uude olukorda, kuid huvi malemängu vastu suureneb kogu maailmas ja maleprogrammidega arvutid aitavad sellele hoogsalt kaasa. Inimene jääb ka edaspidi mängima inimesega ning kompuuter osutub talle vajalikuks abimeheks.
Malekirjandust ilmub vähe
Eestiski võib märgata huvi tõusu malemängu vastu, mida näitab noorte andekate maletajate jõudmine riigi meistrivõistlustele. Ainult ühes on meie maleelu hädises olukorras: eestikeelset malekirjandust ilmub vähe.
Põhjus on selge: nende raamatute kirjastamine on kulukas ja ostjaskond pole eriti suur. Viimane Eestis ilmunud maleraamat oli Paul Kerese kogutud partiid «Photographs and Games» (1995).
Nüüd on kirjastus Kupar üllitanud Ortvin Sarapuu teose «Minu malelugu», mis rikastab eestikeelset malekirjandust tähelepanuväärse raamatuga. Õigupoolest on tegemist tõlketeosega, sest originaalis kannab raamat pealkirja «Mr. Chess. The Ortvin Sarapu Story».
Ortvin Sarapuu nimi on eesti maletajatele tuntud, kuigi laiem avalikkus võib kehitada õlgu ja küsida: kes on see mees? 1924. aastal Narvas sündinud Sarapuu on pühendanud oma elu malemängule ja tema saavutused on tähelepanuväärsed.
Ta tuli 1940. aastal Eesti juunioride meistriks. See oli imponeeriv algus, kuid siis tulid sõjasündmused ja Sarapuu põgenes Eestist Soome, sealt edasi Rootsi ja Taani ning valis oma püsivaks elupaigaks Uus-Meremaa.
Kas see oli õige valik, selle üle pole teised kutsutud kohut mõistma. Aastakümneid on Sarapuu olnud Uus-Meremaa maleelu hingeks, tulnud kahekümnel korral selle maa meistriks. See on saavutus, mis kantud Guinnessi rekordite raamatusse.
Sellele lisandub ka Austraalia meistritiitel 1957. aastal ning osavõtt kümnest maleolümpiast.
Oma loomingust on Sarapuu esitanud 35 partiid, mis annavad pildi - kaugeltki mitte täieliku - selle rahvusvahelise meistri mänguklassist. Ta on tugev ja leidlik taktik, kes pole kartnud teravusi.
Talle meeldivad rohkem lahtised võimalusterikkad seisud kui vastase ülemängimine positsioonilises stiilis. Nähtavasti on ta teravates seisudes orienteerunud hästi ja hinnanud variante kiiresti. Ta tunnistab, et on saavutanud rohkesti ajavõite.
Tema partiidest leiame elegantseid lõpplahendusi ja malekunsti meeldival tasemel. Muidugi - niisuguste suurte kombineerijateni nagu olid Aleksandr Aljehhin, Paul Keres või Mihhail Tal, tema malelooming ei tõuse.
Maleolümpial 117 partiid
Sarapuu on maleolümpiatel Uus-Meremaa võistkonnas mänginud 117 partiid ja jäänud 8 partiiga plusspoolele. See on hea tulemus, sest enamasti mängis ta võistkonna esimestel laudadel.
Kui selle sümpaatse raamatu kohta teha mõni kriitiline märkus, oleks autor võinud rohkem kirjutada ka maletajatest kui inimestest, nende omadustest ja iseloomujoontest. Igal suurel rahvusvahelisel turniiril on isesugune õhkkond, on ootamatusi ja üllatusi malelaudadel. Sarapuu esitab lõpptulemusi, rohkem oleks tahtnud teada, kuidas nendeni jõuti.
Eestlane mängis 1967. aastal Soussei tsoonidevahelisel turniiril, mille Fischer pooleli jättis. Küllap teeb Sarapuu tolle turniiri telgitagustest rohkem, kui ta raamatusse on kirja pannud. Fischeri ja Nõukogude Liidu suurmeistrite vahekorrad olid tollal kõike muud kui head.
Sarapuu raamat käsitleb malet turniirimängija pilguga ja see annab teosele erilise värvingu. Niisuguseid raamatuid peaks palju rohkem olema, niisuguseid peaksid kirjutama ka teised Eesti maletajad. Eriti need, kes tundsid lähemalt endise Nõukogude Liidu maleelu tagamaid.
Me ei tea kaugeltki kõike, mida tuli läbi ja üle elada Paul Keresel, kes turniirimaletajana pidi mängima N Liidu võistkonnas. Praegunegi rahvusvaheline maleelu on väga komplitseeritud, selle tagamaid oleks huvitav lähemalt tunda ja teada. Neid ulatavad nägema suurmeistrid ja meistrid, aga nad on tõrksad neid asju kirja panema.
Sarapuu andis eestlasena oma talendi meist väga kauge Uus-Meremaa teenistusse. Muidugi - male on internatsionaalne nagu muusika, tema mõistmine ei olene keelest. Malekunstile ei ole Sarapuu looming kaduma läinud.
Aga ikkagi tõuseb küsimus, missuguseks oleks kujunenud Eesti male ajalugu, kui Sarapuu mänginuks Eestis koos Teise Maailmasõja järgsete maletajatega, kus tema vastasteks olnuksid Iivo Nei, Aleksander Arulaid, Jüri Randviir, Gunnar Uusi jt.
Ta olnuks mõnel aastal Eesti NSV meister, aga kakskümmend korda kindlasti mitte ja maleolümpiale poleks ta pääsenud. Selles mõttes on ta valinud õige tee.