/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2010/04/25/355516t1h5e16.jpg)
Vanemuise loomenõukogu otsus lõpetada komöödia «Külaline» edasine mängimine pärast kaht etendust jahmatas küll avalikkust, kuid heidab lõppkokkuvõttes Vanemuisele head valgust.
Tellijale
Vanemuise teater astus julge sammu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui see on õigustatud samm, mis on astutud tõesti kunstilistel kaalutlustel, siis näitab see teatri juhtkonna enesekindlust ja tugevust,» ütles teatrikorüfee Jaak Allik. «Kui loomenõukogu seda ühiselt otsustas, siis on ta positiivselt enesekriitiline. Eestis on ju küllalt neidki lavastusi, mida ehkki võiks repertuaarist maha võtta, mängitakse ikkagi edasi.»
Allik ei näinud «Külalise» kumbagi etendust ega ole lugenud seda ka näidendina. «Kuna tegemist on komöödiaga, siis pidi asi olema ikka väga hull, sest praegusel masuajal on ju oluline, et teater saaks piletiraha. Nii et kui loomenõukogu otsustas, et edasi mängimine toob kahju rohkem kui kasu, siis on see väga julge otsus.»
Mis aga eelnes otsusele? Kuidas «Külaline» jõudis vaatajate ette?
Kõigepealt näidend
Kõigepealt oli prantslase David Pharao näidend, mille tõlkija on Tallinna Linnateatri dramaturg Triin Sinissaar. «Tõlkisin selle mõni aasta tagasi Eesti Draamateatrile. Seal jäi see tookord tegemata ja siis tundis Vanemuine huvi,» meenutas tõlkija.
Tema sõnul on «Külaline» väga prantslaslik situatsioonikomöödia, kus kerges ja hoogsas, aga mitte labases võtmes pilgatakse teesklust, väikekodanlikkust, peenutsemist jms. «See on lihtne, soe ja inimlik lugu, milles lisaks koomikale on ka dramaatiline element meeleheitliku tööotsimise teema näol ning samuti tõsine sõnum – jää alati iseendaks.»
Vanemuises kohtus «Külaline» näitleja ja lavastaja Jüri Lumistega.
«Draamajuht Sven Karja küsis minu käest, kas mul oleks huvi lavastada seda tükki. Lugesin näidendi läbi ja küsisin, miks see, et võtame mõne teise. Tema aga ütles, et see on juba otsustatud. Ja ma lugesin veel ja ütlesin, et olen huviline küll,» ütles lavastaja. «Niisiis valis «Külalise» teater, aga lavastada võtsin ma selle siiski ise. Mul tekkis huvi.»
Otsus koosolekul
«Külalise» esietendus oli 17. aprillil. Loomenõukogu langetas otsuse neljapäeval, 22. aprillil.
«Mõned loomenõukogu liikmed osalesid esietendusel, teistel loomenõukogu liikmetel palusin etendust vaadata teisipäeval, et neljapäevaseks loomenõukogu koosolekuks oleks kõikidel liikmetel isiklik seisukoht selle lavastuse kohta,» märkis Vanemuise juht Paavo Nõgene.
Senise tava kohaselt arutab loomenõukogu esietendunud lavastust lähimal koosolekul, nii oli ka seekord. Teatrijuht tõstatas seal küsimuse lavastuse sobivuse kohta Vanemuise repertuaaris. Otsuse vastu kõrvaldada «Külaline» repertuaarist oli vaid üks nõukogu liige, draamajuht Karja.
«Küllap siis oodati oluliselt naljakamat lavastust,» kommenteeris Lumiste. «Eks sellest näidendist annaks teha ka farsilikuma tüki, aga me otsustasime trupiga teisiti. Ma tahtsingi teha pastelsemat ja pooltoonidega lavastust, mille vaatamisel saab muheleda, mõtiskleda ja kohati ka naerda – igaüks omadel kohtadel ja mõni ilmselt ka üldse mitte.»
Lavastuse ettevalmistamiseks kulus aega ja raha. Et kõik kuluarved pole praeguseks teatrini jõudnud, ei saanud Nõgene veel öelda, kui palju kahe mängukorraga komöödia maksma läks. «Kuna see jõudis lavale 95 protsendi ulatuses Vanemuise omal jõul, siis on kulud väikesed,» lisas ta. «Enamik dekoratsiooni materjalist ja elementidest läheb taaskasutusse.»
Jälgimist rohkem
Samas lubas teatrijuht, et kindlasti jälgivad loomenõukogu liikmed ja draamajuht nüüd proovitsüklit rohkem.
««Külalise» lavastus oli meie hinnangul ebaõnnestumine ja me tunnistasime seda ise,» ütles Nõgene. «Teater on kunstiasutus, kus ei saa alati prognoosida, kui heal tasemel konkreetne lavastus lavale jõuab. Kindlasti näitab aga selline otsus väga selgelt seda, et teater töötab kvaliteetsete lavastuste lavale toomise nimel.»
Lavastuste tee vaatajate ette on teatrites mitmel moel katkenud varemgi.
«Ugalas võttis mõni aasta tagasi peanäitejuht peale esietendust maha ühe loo,» ütles Jaak Allik. «Lavastuse nime ei suuda meenutada, lavastaja oli Aserbaidžaanist.»
Vanemuise endine juht, praegune teadus- ja haridusministeeriumi keeleosakonna juhataja Jaak Viller meenutas paari näidet nõukogude ajast ja rääkis ka 1990. aastatest. «Aastal 1994 võtsime kontrolletenduselt maha opereti «Victoria ja tema hussaar»,» ütles ta. «See läks teise lavastaja kätte, kes lavastusega natuke edasi töötas.»
«Külalise» lõpetamise kohta ütles endine teatrijuht, et teatril oli seda teha täielik õigus.