:format(webp)/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
/nginx/o/2010/04/25/355511t1h4914.jpg)
«Halb uudis on nüüd see, et Villem ei jõudnud keemilisest pesust tagasi,» kõlab telefonis kevadpäevade projektijuhi Jaan Naabri hääl. Kas see tähendab nüüd, et Tartu kevadpäevad algavad ilma kollase maskotita?
Tellijale
Maskoti töö meenutab koeraelu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«No meil on tegelikult vana Villem ka olemas,» märgib Naaber ning säilitab minus kübeme lootust proovida elu Villemi kohevas maskotinahas. «…aga see on nii vana ja must, et selle sisse ei soovitaks ma kellelgi ronida.» Noh, kirpe sealt ikka ei saa, mõtlen endamisi, kui asun reporterist kollaseks koeraks ümber kehastuma.
Ühtäkki on mul jalas kollased püksid, sellised alt kummiga ning poolenisti froteest. Alumine ots meenutab küll kangesti Leopoldi. Huvitav, kas liigikaaslane?
Käpapaarid kinnastes
Liigutan varbaid roheliste bez razmernõje saabaste sees ja mõtlen kõikide nende lõhnavate ja liivaste «mälestuste» peale, mille eelmised maskotihinged on nendesse jätnud. «Kas sinna ronitakse tavaliselt sokis või oma papudega sisse?» Mõned lähevad sokis, aga kui enda jalanõud mahuvad, lähevad ka nendega, märgib Naaber.
Minu tüseda kollase keha kallal on keegi kurja vaeva näinud. Kõhu peal ilutseb ümmargune karvavaba laik. Mispärast täpselt koht paljaks sai aetud, ei tule kellelegi meelde, aga ju siis läks suuremaks pidutsemiseks. Kõhukasse karvahunnikusse sukeldumisest on veel hiljemgi porolooni maitse suus.
Ja siis need käpad! Nagu tulnukal, on ka minul nüüd viie sõrme asemel neli kollast küünist. Naabri sõnul on nende käppade seest läbi käinud vähemalt poolsada kätepaari, mis põhjendab ka mu mustjalt läikivaid kollaseid peopesi. Endamisi püüan meeles pidada, et jumala eest käpp suhu või silma ei satuks, mine tea, mis vahva haiguse kollane koer endale külge on saanud.
Villemi lõugade vahelt piiludes paistab maailm nagu läbi lukuaugu. Kui Villemil on tagasihoidlikum tuju või maskotihingeks tütarlaps, siis on alumine lõug kõrgemal, nii et maskotihinge paistab vähem. See on ka hea nendel puhkudel kui väiksed lapsed ründavad või uudishimulikud tulevad näpuga surkima, et teada saada, kes parajasti maskotihing on.
Willem vs. Pitsu
Villemi pea on igavese üliõpilase mõtteid täis. Nii kujutas teda ette maskoti looja Kristjan Rattus, kui ta koera 2002. aastal paberile pani. Esialgu oli peni nimeta ning Rattus kutsus teda Pitsuks. 2003. aastal otsustas tudengipäevi korraldav ülikooli kultuuriklubi lemmikloomale nime panna.
Kultuuriklubi pakkus kutsikale nimeks Willem. Rattus aga leidis, et see ei lähe mitte. Või kui, siis tavalise, mitte kaksis-v-ga. Ja nii juhtuski, et igavese üliõpilase hingega koera ristis tollane linnapea Laine Jänes Villemiks.
Kostüüme on Villemil kaks. Esimene leiab kasutamist vaid kehva ilma korral õues. Mõlemad Villemid läbivad pärast nädalast piduperioodi nädalase puhastuskuuri keemilises pesus. Uuem Villem saabubki täna algavatele kevadpäevadele just sealt.