INGA EHA
Aspiriini toimeaine atsetüülsalitsüülhape tähistas möödunud aastal 100. sünnipäeva, aspiriin on populaarsem kui kunagi varem.
Sada aastat tagasi patenteeris keemiafirma Bayer astetüülsalitsüülhappepreparaadi nimetuse Aspirin. Samal toimeainel põhinevaid preparaate on tänaseks sadu, nimi aspiriin tähistab rahva kõnepruugis neid kõiki.
Aspiriin annab kiire leevenduse kerge ja korduva peavalu korral. Aspiriini võib kasutada valu, palaviku- ja külmetushaiguste korral, aga ka veresoonkonnahaiguste profülaktikaks.
Tarbimisel on piirid
Aspiriin mõjutab kehatemperatuuri ainult palaviku puhul. Temperatuur ei lange normaalsest allapoole, kui kasutada aspiriini ainult valuvaigistina.
Lühiajalisel ja mõistlikul tarvitamisel on aspiriin peaaegu ohutu, pidevalt ja kontrollimatult seda aga tarbida ei või.
Salitsüülhappe nn kooriva toime tõttu võivad sel puhul ilmneda seedetrakti limaskesta kahjustused, veritsemine ja haavandtõve ägenemine. Vältimaks maoärritusi on soovitatav võtta aspiriini peale sööki suure koguse veega.
Suured aspiriiniannused võivad põhjustada hingamiskeskuse ärritust ja intensiivistada süsihappegaasi teket kudedes, mille tagajärjel on hingamine pärsitud. Üledoseerimisel võivad tekkida nahalööbed.
Ettevaatlikult peavad aspiriini kasutama allergilisi haigusi (n bronhiaalastmat) põdevad inimesed, alla nelja aasta vanused lapsed ning naised raseduse viimasel kolmandikul. Ravimsõltuvust aspiriin ei tekita.
Hippokratese pajumahl
Aspiriini eelkäija leidis loodusest meditsiini isa Hippokrates (460-377 eKr). Ta märkas, et pajukoorest saadud mahl vaigistab valu. Tänapäeval on teada, et pajukooremahl sisaldab salitsüülhapet.
Keskaja taimetargad keetsid pajukoort ja andsid valudes vaevlejatele kibedat tõmmist. Pajude koorimine oli siis aga seadusega karistatav, kuna pajusid vajati hädasti korvide punumiseks. Ajapikku vajus paju ravimtaimena unustusse.
1874. aastal alustati salitsüülhappe tööstuslikku tootmist. Sünteetilise saaduse hind oli vaid kümnendik varem valmistatud loodusliku omast. Ravimina kasutatud naatriumsalitsülaadil oli kohutav maitse, see kahjustas limaskestasid.
29-aastase Saksamaa firma Bayer farmakoloogi Felix Hoffmanni isa oli aastaid põdenud valurikast reumat ja ravinud seda kõrvalnähte (sealhulgas ka iiveldust) tekitava naatriumsalitsülaadiga.
Soovist aidata oma isa otsis Hoffmann võimalusi muuta salitsüülhape talutavamaks. Tal õnnestus oma eesmärk saavutada, kui ta salitsüülhapet atsetüülis. Reaktsiooni tulemuseks oli atsetüülsalitsüülhape.
Ainet uuriti farmakoloogiliselt 1899. aastal. Tänu positiivsetele katsetustele otsustas Bayer tootmist alustada juba samal aastal. 1900. aastal müügile ilmunud preparaadile anti nimeks aspiriin.
Esialgu toodeti aspiriini pulbrina, aasta pärast juba vees lahustuvate tablettidena. Aspiriin oli üks esimestest ravimitest, mida sel kujul turustati.
Aspiriini müümine tablettidena võimaldas patsientidel esmakordselt võtta täpse annuse rohtu. Tootmishind kahanes 50%, sest enam ei pidanud iga doosi laboris eraldi paberkotikesse pakkima.
1969. aastal litsentseeriti lahustuv C-vitamiini tablett, mis oli valuvaigistite turul tõeline uuendus. 1990. aasta tõi aga juba närimistableti, mis sobib reisil, sest selle võtmiseks ei ole vaja vett.
Sajandi ravimil on uus perspektiiv - on tõendeid, et aspiriin vähendab käärsoolevähi teket.
Väga levinud rohi
Aspiriin on kindlalt järjest kahanevas ravimite nimekirjas, mida usaldavad ja hindavad ühtviisi nii arstid kui patsiendid. Suure majanduslanguse perioodil on aspiriin asendanud raha.
Kõige ohtramalt pruugivad aspiriini argentiinlased- iga argentiinlane neelab 70 tabletti aastas. Birma mägiküla elanikud kannavad aspiriinitablette pärlitena nööri otsa aetult, lootuses, et sellised amuletid peletavad eemale valud ja haigused.
Veerand sajandit tagasi tegi üks New Yorgi ajaleht ettepaneku, et aspiriini võiks hakata lisama linna joogiveele. Nüüd on sellest ideest loobutud, kuigi endiselt teatakse, et paar aspiriinitabletti lillevaasis hoiavad lõikelilled kauem värskena.