Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VALERI MAKSIMOV,
Postimees
Nädala alguses teadustas Eesti Olümpiakomitee, et toetab sel aastal Eesti Kultuurkapitaliga kahasse igat Eesti olümpiavõitjat 50 000 krooniga. Põhjendus: väärtustada olümpiavõitu ja olümpialiikumise ideaale. Rahapakkumise lähtealuseks sai möödunud aasta 17. novembril EOK poolt vastu võetud otsus aidata olümpiavõitjaid igal aastal.
Lubatud 50 000 sisaldab 10 000 krooni Eesti Kultuurkapitali raha, mis kehakultuuri ja spordi sihtkapitali nõukogu 12. märtsi otsusega olümpiavõitjatele olümpia-aasta puhul määrati. Erinevalt EOKst pole «kultuurkapitalistid» andnud lubadusi edaspidiste rahaeraldiste kohta.
Eesti sportlasi, kes läbi aegade olümpiakulla on võitnud, elab praegu kaksteist. Kõik on spordist loobunud. Vanim on 83-aastane Johannes Kotkas, värskeim loobuja eksmaadlejast 50 aastat noorem olümpiavõitja korvpallis Tiit Sokk. Tosinast üks ei ela siin - 1980. aasta olümpiavõitja veepallis Mait Riismann püsib Eestist eemal juba aastakümneid, olles viimastel andmetel Prantsusmaalt küll tagasi, aga taas Moskvas.
Liiga palju?
Kõigil olümpiavõitjatel peale Johannes Kotkase on oma töö, ainukesena pensionieas Kotkas saab Eesti Kultuurkapitalilt 3000-kroonist kuutoetust (lisaks riigipensionile) elu lõpuni.
Olümpiavõitjad on elus sitkelt läbi löönud, nad pole lasknud end maha suruda spordiareenil ega tööpostil. Nad on nii mõndagi omal ajal ohverdanud ja väärivad meelespidamist põlvest põlve.
Aga näib, et pingutame üle. Kas me ühtesid üllatavate summadega tunnustades ei unusta teisi, kes iga päev, aastakümneid, kuni viiskümmend aastat Eesti sporti teeninud on? Kes tulevasi olümpiavõitjaid kasvatavad ja treenivad, paljud üllatavalt tühise (kaks-kolm tuhat krooni) kuupalga eest.
Kui suudame 600 000 krooni aastas preemiat maksta, näib imelik, miks tekib probleeme oma ala hästi tundva Allar Levandi tagasikutsumisega Eestisse ja tipptreener Mati Alaveri korraliku tasustamisega, et ta Eestist ei lahkuks. Ei tohi nii paljutähendavaid probleeme jätta üksnes suusaliidu siseasjaks.
Palju rohkem peaksime hoolima tegevtreenerite motiveerimisest väikelinnades, alevites, maakoolides. Aga ka Ilmar Kullam ja Edgar Naarits pole Eesti korvpallile andnud vähem kui Tiit Sokk. Helju Sutt ja Johannes Noormägi pole vähem teenekad kui Viljar Loor. Jne. jne.
Liiga väike ring
Olümpiavõitjate toetusrahaks määrati 50 000 krooni. Tean, milliseks leevenduseks on see kahekordsele olümpiavõitjale Svetlana Lazovaja-Tshirkovale, kes Tallinnas noori vehklejaid narri palga eest treenib. Eluaeg on spordi juures olnud Antson - ei mingit küsimust. Kuid kahtlen, kas on mõtet viia Eestist raha välja, toetades viiekümne tuhandega prantslaste või moskvalaste juhendamist. Kõikidele mõõdeti ühe puuga, sest nii on lihtsam.
EOK kutsub olümpiavõitjaid aktiivsemalt Eesti olümpiaelus osalema. Huvitatus on tagatud rahaga, seega ostetud. Kuivõrd on niisugune suhe mõtestatud? Ring, kellele see on kasulik, ei ole piisavalt suur.
Eesti Olümpiakomiteel on kavas olümpiavõitjatele määratud toetust suurendada. Olen vastu. Juba on tegemist tavatu pretsedendiga - nii suurt hulka ei premeerita sellises suurusjärgus üheski elu- ega kultuurivaldkonnas. Laiutavad! «Küll olümpiakomiteel on palju raha!» ei varjanud üks lugeja oma imestust.
Olen raha targema jagamise poolt. Olgu see pealegi keerulisem ja vähem efektsem.
EOK president Tiit Nuudi on välja käinud suurepärase kava 12-aastase olümpiaettevalmistsustsükli elluviimiseks. On paras aeg mõelda, kuidas aitame neid, kes praegu 12-aastaseid lapsi, järgmise sajandi olümpiavõitjaid, õpetavad.