Lola Liivat elus ja kunstis

ASTA NIINEMETS

Kunstnikke tunneme enamasti vaid nende loomingu järgi, iga loomingu taga on aga elu.

Lola Liivat (Makarova) sündis 17. augustil 1928 Tallinnas, nelja aasta pärast kolis pere Rakverre. Sellest ajajärgust on pärit ka kunstniku lasteaiamuljed ja esimene sõbranna, kellega ta suhtleb tänini nagu õega.

Tante Lota juures

1946. aastal siirdus Lola Liivat Tallinna ja asus õppima Tallinna 4. keskkooli 10. klassis. Et Lola oli selleks ajaks jäänud päris üksi (vanemad olid saadetud Siberisse), polnud tal kusagilt rahalist toetust loota. Kooliõega kahasse üüriti Nõmmel tuba. Kooliõe isa tõi sügisel tüdrukutele käntsaka sealiha, kartuleid ja tangu, Lola tegi oma kostikulud tasa majaomanikule virtinat mängides. Tante Lota oli Lola Liivati sõnul tore saksik daam, kes oskas ka sõjajärgses kitsikuses eimillestki lauda katta. Küllusega see just ei hiilanud, aga nälga surra ka ei lasknud.

Järgmisel aastal sai noorel Lolal kiratsemisest küllalt ning ta siirdus Tartusse onu juurde, õpingud jätkusid õhtukeskkoolis. Muidugi tuli piigal minna tööle. Onu otsis isegi töökoha: kauplusse müüjaks. See põhjustas esimese lahkheli. Lola Liivat: «Mu vanemad olid vürtspoodnikud, mina pole aga kunagi poepidamist sallinud. Minu arust oli ebaeetiline inimeste ja nende vajaduste pealt teenida.»

Teine lahkheli onuga tuli siis, kui Lola teatas oma soovist minna kunsti õppima. Lugu lõppes sellega, et Lola otsis omaette eluaseme ja läks Wernerisse kalkulaatoriks. Päeval õppis, õhtul rehkendas, et elamiseks raha teenida.

Instituut ja isa surm

Kunstiinstituuti saamist peab kunstnik tänini omamoodi imeks: «Tollal uuriti ju väga täpselt iga üliõpilaseks pürgija tausta, sõel oli väga tihe. 25 kunstiinstituuti soovijast laskis mandaatkomisjon läbi vaid seitse ja imekombel olin mina nende seitsme hulgas.»

Kaua aega ei osanud ta seda õnne kuidagi seletada, alles 20 aastat hiljem sai teada, et võlgneb tänu Ajaloo Keskarhiivi direktorile Aleksander Millerile. «Töötasin enne kunstiinstituuti minekut arhiivis ja instituuti astumisel nõuti töökoha kinnitust inimese päritolu kohta. Miller oli mulle vormistanud sellise dokumendi, et keegi ei hakkaks vanemate saatust kontrollima. Et komisjon nõudis andmeid ka vanemate kohta, läksin perbüroosse ja küsisin isa surmatõendit. Mulle antud tõendil oli kirjas vaid isa surmaaeg, 31. mai 1945. Seda, et ta suri Siberis, tõendil minu mäletamist mööda märgitud ei olnud.»

Isa surmast sai Lola Liivat teada suure hilinemisega. «1945. aasta sügisel saime isalt kirja. Ta oli vangilaagris ja kirjutas, et on väga nõrk, aga kui saaks veidi jõutoitu, siis jääks ehk eluvaim sisse. Pakke oli tookord väga raske saata, selleks pidi väga kaua järjekorras seisma.»

Aga Lola oli kusagilt kuulnud, et kirja kaal tohib olla 20 grammi. Nii saatis ta isale iga päev kirja, kus oli pisut tangu, jahu või pekki. «Ükskord saatsin aga telegrammiga 50 rubla raha. See tuli tagasi märkega, et adressaat on surnud 31. mail 1945. Ma olin mitu kuud saatnud kirju toiduainetega oma surnud isale.»

Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis õppis Lola Liivat aastail 1948-1954, pärast seda töötas ta kunstikoolis õpetajana (alguses õpetas joonistamist, siis maali ja kompositsiooni).

Kunstitee

Lola Liivati kunstnikuteed on tema enda sõnul väga tugevasti mõjutanud 1957. aasta ja Moskva, kus ta noore kunstiõpetajana kohtus kahe Ameerika abstraktsionistiga, Cathrin ja Harry Colmaniga.

Et abstraktsionism oli kunstnikule juba enne südamelähedane, paelus teda eriti Harry Colmani process paintingu jälgimine, mille ajal vahetati mõtteid ja leiti hingesugulust. «Pärast Moskva festivali tegin oma esimese abstraktse pildi. Colmanid hakkasid mind harima, nad saatsid mulle palju kunstikirjandust. Alguses ei tulnud miski kohale, siis palusin, et nad saadaksid kõik ajakirjad kunstikooli aadressil.»

3. juulist 1997 on Lola Liivat Kunstnike Liidu Tartu osakonna juhatuse eesotsas.