TTÜ: Karise reform võib suruda dispuudi koridori

Tallinna Tehnikaülikooli peahoone. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Tehnikaülikooli rektori Peep Sürje sõnul ei pruugi tema Tartu Ülikooli ametivenna reformiidee anda akadeemilisele perele rohkem aega teadustegevuseks, kuigi Alar Karis ise seda loodab.

«Rektor Alar Karise kirjeldatud muudatustega võidetakse küll otsuste langetamise operatiivsuses, kuid suureneb ühiskonna huvigruppide roll ülikooli valitsemises,» ütles Sürje Postimees.ee'le.

«Samuti valitseb oht, et tegelikud dispuudid lähevad koridoridesse. Kas akadeemilisel perel jääb siis ikka rohkem aega oma põhitegevusteks?» küsis ta.

Karis ise avaldas nimelt eile «Aktuaalsele kaamerale» arvamust, et praegu kulutatakse Tartu Ülikoolis aruteludele liiga palju akadeemilise personali aega, mis võiks muidu kuluda õpetamisele ja teadustegevusele.

Kuigi Tallinna Tehnikaülikool on positsioneerinud ennast alates 2001. aastast ettevõtliku ülikoolina, pole nad Sürje sõnul enda valitsemist ja juhtimist oluliselt muutnud.

«Mõned aastad tagasi vähendasime küll nõukogu suurust pea kolmandiku võrra. Praegune 40-liikmeline nõukogu ja selle juurde kuuluvad neli komisjoni töötavad tõrgeteta ja seetõttu lähiaegadel me suuri muudatusi ei planeeri. Samuti pole meil kavas muuta rektori valimise korda.»

Suhteid riigi ja üldsusega reguleerib ülikool valitsuse kinnitatud kuratooriumi kaudu.

Sürje meenutas, et enamik klassikalisi ülikoole ehk universitasi kasutab nn Humboldti tüüpi ülikooli mudelit koos selle juurde kuuluva akadeemilise vabaduse ja klassikalise juhtimisskeemiga.

Sellise ülikooli seadusandlik organ on laiapõhjaline ja demokraatliku parlamendi laadne nõukogu. Tegevjuht on akadeemilise kogukonna poolt professorite seast valitud rektor (Inglismaal asekantsler).

1963. aastal USA Berkeley Ülikooli toonase presidendi Clark Kerri idanema pandud akadeemilise kapitalismi põhimõtted olid eelduseks nn ettevõtlike ülikoolide tekkeks (millisena ka TTÜ end positsioneerib).

Selliste ülikoolide kontekstis räägitakse üha enam ühiskonna teenimisest ja rahvusliku majanduse mootori rollist.

Juhtimise operatiivsuse suurendamiseks vähendatakse nõukogu arvulist suurust ja määratakse ülikooli juht, keda nimetatakse üldreeglina presidendiks.

Esineb ka segavorme, kus üheaegselt võib ametis olla nii ülikooli president kui rektor, kes on tihti asepresidendi õigustes.

See, kumba valitsemisvormi eelistatakse, on Sürje sõnul suuresti ülikooli autonoomia küsimus.