Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VALERI MAKSIMOV
Sõjajärgsete aastate olümpiamängudest, millest Eesti sportlased osa võtsid, oli ilmumata ainult üks raamat, Helsingi 1952 oma. Eilseks see lünk täideti - spordiajakirjanik Erlend Teemäe kirjutatud raamat on lõpuks olemas. Tallinnas ja Viljandis juba müügil, Tartusse jõudvat täna.
Restoran Karl Friedrich kattis sel puhul laua Helsingi olümpiamängudel medali võitnud Eesti sportlastele. Tulla said kullavõitja Johannes Kotkas ning hõbemedalimehed Joann Lõssov ja Heino Kruus. Nemad said olümpiaraamatu kirjastuse Olümpia esindajatelt kohe kätte ja asusid koos raamatu autori Erlend Teemäega kohe ka autogramme jagama. Soomest aitasid vajaliku materjali hankimisel kaasa kauaaegne olümpiategelane Pertti Paloheimo, ajakirja «Juoksija» toimetus jt, Eestist Paulig ja Eesti Kultuurkapital.
Helsingi olümpiamängud toimusid ajal, mil siin oli kasulikum vaikida kui rääkida, kasutada tohtis vaid TASSi materjale. «Õhtulehes» ajakirjanikuleiba söönud malemeister Jüri Randviir lasti päevapealt ametist lahti, kuna ta julges otse Soomest (mitte Moskva kaudu) hangitud tulemused lehes ilmutada. Stalin veel elas, sporti kujundas külma sõja poliitika, võistlemiskohti ja vastaseid valis kompartei poliitbüroo.
N Liidu debüüdi aasta
1952. aastal valiti olümpiavõistlejaid äärmise ettevaatusega. N Liit oli ainult aasta tagasi saanud Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmeks (seetõttu jäi ka eestlastel käimata 1948. aasta olümpiamängudel Londonis), igal tasemel vastutajad teadsid, et nõukogude riigi esindajad ei tohi lüüa saada. Strateegilistel kaalutlustel varjati läänemaailma eest isegi võistlustulemusi. Koondislased veetsid ligi pool aastat ettevalmistuslaagrites, Helsingiski suudeti tagada eraldatus muust maailmast - idablokimaad elasid lahus lääne sportlastest. Isegi söök ja toiduained võeti kaasa. Riigisaladuste väljalobisemise vältimiseks saatis sportlasi sadakond eriharidusega tegelast.
Eesti sportlastest vastasid normidele maadlejad Johannes Kotkas ja August Englas, korvpallurid Ilmar Kullam, Heino Kruus ja Joann Lõssov, kergejõustiklased Bruno Junk ja Mihhail Velsvebel, jalgrattur Nikolai Matvejev, ujujad Endel Edasi ja Endel Press, varusse jäid purjetajad Hans Kaasik ja Aarne Aavik.
Heino Lipp olnuks peapretendent kuldmedalile kümnevõistluses, paraku ei riskitud tema väljalubamisega ka seekord, kuigi olümpiakoondise paraadvorm oli valmis õmmeldud. Olümpiamängudele siiasamasse üle lahe ei pääsenud ükski Eesti sporditegelane peale N Liidu koondisega seotud maadlustreeneri ja -kohtuniku Edgar Puusepa ning massöör Elmar Martini, turistidest ja ajakirjanikest rääkimata. Võrdluseks: Atlanta olümpiamänge tunnistas kohapeal paarkümmend Eesti spordipressi esindajat.
45 aastat hiljem
Helsingi olümpiaraamat ilmus 45-aastase hilinemisega ja põhjusi on selleks mitu. Üks põhilistest: võimalus kõik oluline tsenseerimata välja öelda avanes alles hiljuti. Aga neid pole enam palju, kes tollest ajajärgust kirjutada mõistavad.
Erlend Teemägi eile: «Tundsin kirjutades, et olen isegi juba hakanud unustama, millises infosulus elasime. Värskendasin mälu, kohtudes inimestega uuesti. Käimises pronksmedali saanud Jungiga jõudsin mõned asjad üle rääkida natuke enne tema surma, Kotka maadlemisest teadis samapalju või rohkemgi tema abikaasa. Parandatud kujul on esitatud riikidevahelise punktiarvestuse tabel. Vähesed teavad, et N Liidu koondisele võitis naiste arvestuses medaleid kergejõustiklane, kes polnud päriselt naine - ka Aleksandra Tshudinast on juttu.»
Saaks vaid matile!
Kuldmedali võitnud kreeka-rooma maadleja Johannes Kotkas rähkles Helsingis nii võimsalt, et loodetud kuld ei saanudki tulemata jääda. Eilegi meenutas ta mitte võistlust ennast, vaid olümpiale pääsu - veel kaalumisele minnes polnud selge, kes kahest nõukogude raskekaallasest matile läheb. «Eriline oli tunne, kui teada sain, et maadlema pääsen.» Ülejäänu tuli pingevabamalt.
Kotkas kui olümpiavõitja kutsuti Kremlisse ja pälvis au nii moraalses kui materiaalses vääringus, teda võeti väärikalt vastu ka Tallinnas. Korvpallis hõbemedalile tulnud mehed saabusid koju, ilma et keegi vastu oleks tulnud. Heino Kruus: «Vaatasime Tallinna lennujaamas ringi, üks veoautojuht nõustus meid linna sõidutama. Lõssov istus kabiini, mina ronisin kasti. Preemiatest siis ei räägitudki. Ülemnõukogus korraldati hiljem väike vastuvõtt, see oli kõik. Aga kui Helsingis medal kaela riputati, nööris rõõm kurku. Ma ei kurda. Korvpallimeeskonnas oli minu meelest ka õhkkond teisem - vabam, rõõmsam. Olümpiameeleolu oli suurepärane.»
Mängud kestavad
Joann Lõssov, N Liidu meeskonna kapten, käis korvpallisaalist vahepeal ära, Kotkase maadlemist vaatamas. «Juhan oli enda arust vastase ammu seljatanud, aga küsis igaks juhuks Puusepalt jälle üle: «Kas ta ikka pole veel selja peal?»»
Elamus oli tippkorvpallurile (Lõssov tunnistati 1947. aasta EMil parimaks mängijaks) olümpiamängude lõputseremoonia. «See ei olnud nii pompöösne, nagu praegusajal, aga samuti sõbralik, delegatsioonid segunesid peomeeleolus ka siis. Tohutu palju andis suhtlemine teiste riikide sportlastega.»
Üht ütles Lõssov veel: «Helsingi olümpiamängud on siiamaani lõpetamata, ROKi president Avery Brundage unustas selle ära, jättes kogemata ütlemata lause «Kuulutan XV olümpiamängud Helsingis lõppenuks!»
Mängud lõpetamata, aga raamat juba valmis! Niisugust asja pole varem olnud.