Libe tee nõuab juhilt külma verd

PEETER REHEMA

Peeter Rehema on 14-aastase staazhiga ralliõpetaja.

Läinud teisipäeval pandi ainuüksi Tartu liikluspolitseis kirja 16 avariiteadet, millest enamiku põhjuseks oli juhtide suutmatus kohaneda äkki muutunud liiklusoludega, s.t libeda teega. Mõnel juhil jäi lühikeseks pidurdusmaa, mõnel tekkis täiesti normaalse kiirusega läbitud kurvis ootamatu külglibisemine.

Nädalatagused raskeimad õnnetused Tartumaal olid sarnased nagu kaks tilka vett. Mõlemas osalesid Zhigulid, noored naisjuhid ja tagaistmel olnud lapsed, kes polnud nõuetekohases turvaistmes. Nende õnnetuste asjaolude juurdlemine pole veel lõppenud, sellepärast saab juhtunust teha vaid esialgseid, mitteametlikke järeldusi. On selge, et mõlemad juhid eksisid vastutulevast sõidukist ehmudes ühtmoodi: üks vabastas järsult gaasipedaali ja püüdis teepervelt tuge otsida, teine vajutas piduripedaali, nii et rattad blokeerusid. Juhitavuse kaotanud autod libisesid kraavi, sõitjad said vigastada.

Kuidas sõita libedal teel?

Esimene reegel - ei tohi kaotada külma verd. Selline soovitus on kirjas peaaegu kõigis liiklusõpikutes. Seda on kerge soovitada, kuid raske täita, võib õigusega vaielda iga õnnetuse läbiteinud juht. Abi on vaid pidevast treeningust. Raskesse liiklusolukorda sattudes tehke endale selgeks: lõdvestu, sest nii töötavad lihased ja aju kiiremini! Tuleb harjuda suruma selga vastu istme seljatuge, sest see annab parema autotunnetuse ja vabastab käelihased tööks rooliga.

Pidur ei päästa! Seda teadsid autojuhid juba aastakümneid tagasi.

Gaasipedaali järsk vabastamine on libedal teel samuti ohtlik. Võimas mootor, mis on ühendatud veoratastega, töötab sel juhul nagu kompressor ja pidurdab rattaid. Pidurdatud ratastega auto libiseb jääl nagu kelk ja ei kuula rooli. Eriti ohtlik on mootoripidurdus libedale kohale sattunud esiveolisel autol, sest sellel kaotavad pidamise ju juhtrattad.

Abi on gaasipedaaliga töötava parema jala tahtlikust jäigaks surumisest ning siis rooliga ettevaatlikust karedama koha otsimisest. Alles siis, kui auto kuulab jälle rooli, võib hakata gaasipedaali tagasi laskma ja kiiruse vähenedes ka pidurdama.

Külglibisemine. Väga tähtis on võimalikult kiiresti tajuda algavat külglibisemist. Selleks pole paremat abinõu, kui sõita pingevabalt, selg vastu istme seljatuge.

Kõik autoõpikud soovitavad: külglibisemise tekkides pöörake rooli libisemise suunas! Võidusõitjad sellega nii ühemõtteliselt ei nõustu. Külglibisemise energiline likvideerimine võib vasakkurvis viia auto kraavi, paremkurvis aga vastassuunavööndisse. Arvatavasti on kõik näinud telerist rallivõistlusi, kus võistlejad seavad tahtlikult auto külje ette, et kurvi kiiremini ja kindlamalt läbida. Seda võtet, jõulibisemist (inglise keeles power sliding) võib iga huviline enda ohutuse huvides harjutada tühjal libedal väljakul (Tartus näiteks lauluväljaku alumises parklas). Iga juht peaks külmade saabudes tegema endale vähemalt paaritunnise treeningu, et autot muutunud oludes jälle kindlalt tunda. Selliselt kulutatud bensiiniliitrid on sageli kindlustuspoliisist parem garantii.

Talvekummid alla!

Ka vilunud võidusõitja jääb oma autoga hätta, kui libe tabab teda sõidul suverehvidega autoga. Sile kumm talveteel ei kõlba. Praegu on meie tingimustes parimad naastudega talverehvid, kuid juba lähimatel aastatel on neile loota tõsist konkurenti, pehmest kummisegust nn lamellrehvid. Selliste rehvidega auto säilitab ka lumes või libedal teel suure osa oma suvistest sõiduomadustest.

Tänavu rakendab liikluspolitsei esmakordselt kohustuslikku nõuet, et talvel liiklevail sõidukeil peavad olema M+S märgistusega rehvid. Paraku ei pane Vene autotootjad oma masinate universaalrehvidele sellist märget. Selliseid rehve kasutades on autoomanike kohus jälgida, et rehvi veerepinnal poleks kuskil mustrit vähem kui 3 mm.