Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MAIO VANIKO
Paljud patsiendid ootavad hambaproteesilt midagi üleloomulikku ega arvesta, et see on vaid abistaja nagu iga teinegi protees, nentis Tartus tegutseva ODE hambakliiniku arst Ülo Pintson. Enamasti saab hambaproteesi kandev inimene küll süüa ja rääkida, kuid endist olukorda pole täielikult võimalik taastada. Tihti tuleb muuta söömisharjumusi ning vältida tugevat närimist vajavat toitu.
Keeruline ja kallis protees tehakse aastateks. Erinevatest proteesiliikidest aitab arst patsiendil valida sobivaima. Vajadusel tehakse ka ajutine protees. «Arst arvestab kindlasti patsiendi rahalisi võimalusi ja soove, kuid saab teha vaid seda, mida suus olevad hambad võimaldavad,» rääkis Ülo Pintson.
Kõik proteesid ei käi suust ära
Proteesiga harjumine võtab aega. Ülo Pintsoni sõnul peab inimene ise tahtma proteesi kanda - siis saab ta sellega ka hakkama. Ei maksa karta ka suust eemaldatavaid proteese, sest uued proteesiliigid on väga mugavad ja tõhusad. Suust tuleb need eemaldada vaid puhastamiseks. Mitte-eemaldatavaks proteesiks nimetatakse kroone ja sildu.
Aja jooksul on kõige enam muutunud eemaldatavad proteesid. Lisaks pikka aega kasutusel olnud lihtsatele plaatproteesidele ja büügelproteesidele (toetuvad hammastele metallklambrite ja lebamitega) on võimalik valmistada nüüd ka erinevate lukkudega proteese ning teleskoop- ja katteproteese.
Katteproteesid toetuvad olemasolevatele hammastele. Mõnd inimest häirivat metalli sellise proteesi kandmisel näha pole. Proteesi kandja rääkimine ja söömine on vähe häiritud. Katteproteesi kallis hind (rohkem kui 10 000 krooni) tuleneb proteesi keerukast ehitusest - selle valmistamine nõuab arstilt ja laborilt suurt täpsust, palju aega ning spetsiaalseid abivahendeid. Valmistamisel kasutatakse ka palju kulda, tugihambad kaetakse kroonidega.
Kõiki proteese ei tehta korraga valmis, proteesimisel planeeritakse tööde järjekord ja lõpptulemus. Enne lõpliku proteesi valmimist tehakse tihti ajutine protees. Näiteks kaetakse ajutise proteesiga lihvitud hambad.
Üksikud liikuvad hambad takistavad proteesi püsimist. Seepärast on õigem need eemaldada ja valmistada täisprotees.
Kui kinnitamiseks pole kohta
Kui patsiendil puuduvad proteesi kinnitamiseks hambad, võib lõualuusse istutada implantaate (titaanist kruvisid ja plaate). Sellisel juhul peab olema piisavalt kvaliteetset lõualuud ning patsient ei tohi põdeda raskeid haigusi (peamiselt südame-, neeru- ja liigesehaigusi). Vajalik on ka hea suuhügieen.
Üks implantaat maksab Tartu Maarjamõisa haigla näokirurgia osakonnas umbes 4500 krooni (sellele lisandub proteesiraha). Pärast istutamist vajab implantaat luustumiseks 3-6 kuud aega. Alles seejärel saab sellele valmistada mitteäravõetava krooni, silla või suust eemaldatava katteproteesi.
Kroonidest on levinuimad metallokeraamilised (kuld kaetud portselaniga) ja metallokomposiidist kroonid. Enne kroonide ja sildade valmistamist tuleb hambad täpselt lihvida. Hambaarst võtab jäljendi, mille järgi hambatehnikud valmistavad proteesi. Väga lagunenud ja viltused hambad tuleb enne proteesimist tihvtpanusega üles ehitada. «Hamba lihvimist ei ole vaja karta, sest seda tehakse tuimastuse ning vesijahutusega ning hambale asetatav kroon on täpne,» selgitas ODE hambakliiniku arst Ülo Pintson. «Kui patsient ei soovi tervet hammast lihvida, kasutatakse implantaate või eemaldatavat proteesi.»
Kui esihammas on inetu, võib selle katta portselanlaminaadist kattega. Patsiendile läheb see maksma umbes 1500 krooni.
Et proteese saaks kanda pikka aega, peavad need olema valmistatud väga täpselt. «Ka oleneb proteeside eluiga tugihammaste tugevusest, seepärast on vaja neid ravida,» nentis Ülo Pintson. Ravimata ja nõrgale hambale proteesi ei toetata.
Võimalusel tuleb asendada kõik puuduvad hambad. Tihti huvitavad patsienti ainult naeratuseks vajalikud eesmised hambad, mis ei ole aga mõeldud söömiseks. Nii võivad eesmised hambad ära murduda. Küll pole aga alati vaja asendada üksikut purihammast, samuti viimast purihammast. Et suure täidisega hammas ei murduks, tuleks see katta krooniga.
Mõnikord pannakse hammastele kroone selleks, et parandada hambumust. Näiteks kui hambad on kulunud või kui inimesel on vale hambumus.
Valehambad tahavad ülimat puhtust
Hambaproteesi(de) hooldamine on väga tähtis, sest sellele tekib alati rohkem kattu kui pärishammastele. Eriti oluline on implantaadi puhastamine.
Tavalist plaatproteesi puhastatakse kaks korda päevas hambaharja ja -pastaga. Paar korda nädalas tuleks hambaproteesi kümme minutit puhastustabletiga (Corega Tabs, eraldi nii suitsetajatele kui ka mittesuitsetajatele) leotada. Plaatproteesid on enamasti ajutised, sest need traumeerivad suu limaskesta ja olemasolevaid hambaid. Neid on vaja aeg-ajalt ka suus toimuvate muudatuste tõttu kohendada.
Erinevalt teistest proteesiliikidest ei toimi plaatproteesi kandmisel nö iseeneslik puhastumine (näiteks ei pääse vesi toiduosakesi proteesilt maha uhtuma). Seetõttu tuleks sellist proteesi hoolikalt puhastada. «Kui plaatproteesi hooldamine jätta unarusse, läheb see haisema ning suhu tekib ebameeldiv maitse,» nentis ODE hambakliiniku arst Ilmar Roosimaa. Ebapiisavast hügieenist tekib suu limaskesta põletik ning olemasolevad (tugi)hambad hävivad.
Sildproteesi korral on oluline tugihammaste ümbert ja silla vahelüli alt puhastamine. Selleks kasutatakse vaheharju (interdentaalharju) ja hambaniiti. Hambaniidi saab silla alt läbi ajada spetsiaalse plastmassist sillavahenõelaga.
Et protees kaua vastu peaks, peaks hoolikalt puhastama ka järelejäänud hambaid. Iga paari aasta järel tuleks proteesi hambaarsti juures kontrollida ja vajadusel korrigeerida.