Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RAIDO MÄGI
Raido Mägi on Eesti meister kümnevõistluses 1996. ja 1997 aastal.
Taas on sügis ja igati arukas heita pilk möödunud spordisuvele. Juba mitmendat aastat on meie spordi ilusamad hetked seotud kümnevõistlusega. Erinevad inimesed on sellest kirjutanud küllaltki palju positiivset, sportlased ise võtavad harva sõna. Ehk liigagi harva, sest kõrvalt vaadates näeb meie populaarseim ala parem välja.
Tipptasemel läheb hästi Erki Noolel ja Indrek Kaseorul. Mõlemad lõpetasid edukalt kõik neli tänavust võistlust ja mõlemal on kindlasti reaalne oma punktisummat veelgi parandada. Eesti meeskond tegi väga ilusa võistluse Tallinnas Euroopa karikavõistluste superliigas. Lisaks peeti paljudes Eesti paikades mitmeid huvitavaid mitmevõistlusi erineva ettevalmistusega võistlejaile.
Üldisemad tendentsid toovad aga esile mitmeid probleeme.
Esiteks. Hooaja edetabeleid uurides näeme tulemuste pidevat langust. 1989. aastal ületas 7000 punkti piiri kolmteist, 1992. aastal üksteist, tänavu aga vaid viis meest! 1992. aastal kuulus Indrek Kaseorule 7826 punktiga viies koht, tänavu on aga juba kuuenda mehe summa alla 7000 punkti.
Teiseks. Pidevalt kahaneb punktisumma, millega saab Eesti meistrivõistlustelt medali. 1992. aastal piisas kolmandaks kohaks 7826 punktist, 1994. aastal andis sama koha 7175 punkti, tänavu aga 6724 punkti.
Kolmandaks. Kümnevõistluse juurest on viimastel aastatel lahkunud ja lahkumas mitmed reaalsed 7500 punkti saavutajad (Hanno Koll, Aivar Hommik, Tarmo Adamberg, Lennart Lamp, Ain Arro). Juurde on tulnud vaid Ramon Kaju. Sedagi eelkõige tänu oma tugevale isiksusele.
Neljandaks. Hädavajalik varustus puudub isegi koondise tasemel. Tartus hüpatakse ikka veel teivast 1980. aastatel Fred Kudu poolt muretsetud teivastega, Ramon Kaju viskab oda kõrgushüppeks mõeldud naelikutega. Ja seda mitte Tartu meistrivõistlustel, vaid Euroopa karikavõistluse superliigas!
Viiendaks. Mitmevõistleja tehniline ettevalmistus jääb aasta-aastalt nõrgemaks. Kõik (Nool, Nazarov ja Kaseorg vähem) teevad mitmetel aladel vägagi ebakindlaid liigutusi.
Kuuendaks. Arstlikku teenindamist on võimalik oluliselt parandada. Erinevaid treeninguperioode tuleks koos ja põhjalikumalt analüüsida. Selleks on suhteliselt head tingimused TÜ kehakultuuriteaduskonna juures.
Kõigi eelpool toodud hädade lahendamine ei sõltu vaid sportlastest. Osa vastutust peab langema spordijuhtidele, treeneritele, klubidele. Palju on jäänud tegemata ja nii mõndagi on tehtud läbimõtlematult. Näiteks 1996. aasta Euroopa karikavõistluste katsevõistluse korraldamine Riias koos Läti meistrivõistlusega. Iga mees pidi seal osalemiseks ise võimalused leidma. Miks ei näe me oma parimaid mitmevõistlejaid Eesti meistrivõistlustel? Suund taandada kogu koondis neljale mehele on raskesti mõistetav. Nii polnud 1996. ja 1997. aastal EK-võistluste võistkonna varumees reaalselt võistlusteks valmis. Nii 1994. ja 1995. aastal Eesti meistriks tulnud Valter Külvet kui ka kahel viimasel aastal võitnud Raido Mägi on pidanud ise, ilma meeskonnapoolse toetuseta hakkama saama.
Pole mõtet toetada sportlast alates aprillist ja oodata tulemust juba kahe kuu möödudes. Asjad peavad selged olema hiljemalt novembris. Ilmselt oleks arukas, kui praegune peatreener Rein Sokk saaks tegelda vaid Erki Noolega, teistele tuleks aga leida koordinaator, kellel jätkuks võimalusi (oskusi, tahtmist, aega, raha) moodustada ikkagi ka B-koondis.
Hetkel peab tõdema, et Eesti kümnevõistluse tiimi pole olnud ega ole ka praegu. Kui me praegu ei toeta noori, siis ei tule ka mehi, kes koguksid üle 7500 punkti ja esindaksid Eestit ka teistel kergejõustiku aladel. (Ramon Kaju on tõeline erand.) Ennustan, et juba järgmisel kevadel on Eestil probleem leida mitmevõistlejaid maavõistluseks Soome ja Rootsiga.
Meil on väga palju endisi tugevaid kümnevõistlejaid. Arvan, et peaksime kasutama nendegi abi. Kutsume kõigile mitmevõistlejaile tõeliselt kodusesse paika Käärikule kokku nii vanad tegijad, treenerid, spordijuhid ja sportlased ning arutame koos, kes millega aidata saab. Selle ürituse organiseerimine ei peaks aga enam sportlaste kompetentsi kuuluma. Jäägu neile kümme ala staadionil.