Tartu kahest botaanikaaiast, Esimesed ülikooli botaanikaaia rajajad

MALLE SALUPERE

Aedu armastati Liivi- ja Eestimaal enam kui kahesaja aasta eest. Selle kandi esimesi koduloolasi pastor Hupel kirjutas 1791, et isegi taluelamute juures näeb vahel kirsi- ja harvem küll õunapuud, aga kõigil on majade ümber aiad, üks kapsa, teised ubade, kanepi ja humala jaoks. Vahel on ka kartulit ja mädarõigast, sageli mesilasi.

Muidugi kirjutas Hupel ka mõisaparkidest, kus kunstlik prantsuse stiil hakkas just asenduma looduslähedase inglise pargiga. Viimase ühe näitena tõstis ta esile Järvakandi mõisat oma hoonete, raamatu- ja maalikoguga. Pargis oli 500 nimesildiga varustatud taimeliiki, seega levitati siin juba 200 aasta eest ka botaanilisi teadmisi.

Õpetatud välismaa aedniku palk oli 100-200 rubla aastas pluss prii ülalpidamine ja 40 rubla reisiraha. Pole ime, et kärneriteks (sks Gärtner) koolitati sagedamini andekaid pärisorje.

Tartus 195 aastat tagasi

Tartu oli sellal Emajõe orus asuv väikelinn. Ümberkaudsetel küngastel laiusid mõisate põllud. Ka Toomemägi oli täiesti lage. Linlaste jalutuspaikade eest hoolitsesid ümberkaudsed mõisnikud. Näiteks on Ropka mõisa omanik 1804. aastal kaevanud, et mõisasse majutatud sõdurid on täielikult rüüstanud tema parkmetsa kased, mida ta aastaid armastusega hooldanud. Metsapark olnud linnarahva armastatud puhkepaik.

Ülikooli taasavamine, vaatamata magistraadi ja ülikooli vahelistele pidevatele pingetele, avardas tublisti linlaste puhkevõimalusi. Toomemäele rajati park, ülikool asutas botaanikaaia.

Kui park istutati tühjale kohale, mida linnaelanikud olid harjunud pidama eikellegi maaks (kroonumaa!) ja seal kitsi karjatama, siis nii esimese kui teise botaanikaaia puhul oli tegemist vähemalt osaliselt kultiveeritud aiaga. Peatumegi pisut botaanikaaia sünnil ja selle rajajatel.

Noor loodusloo ja botaanika professor Gottfried Albrecht Germann (1773-1809) saabus Saksamaalt Tartusse veebruaris 1802, enne õppetöö algust 21. aprillil. Tema hooleks jäi nii botaanikaaia rajamine kui konsultatsioonid Toomemäe haljastamisel. Toome pargi idee oli prof Parrotilt, konsultandiks ja abiliseks oli fortifikatsioonispetsialist prof Elsner, sest lammutada ja kultuuristada tulid XVIII sajandi kolmandal veerandil ehitatud bastionid ja muud kaitserajatised, kui Tartut taheti muuta kindluslinnaks.

Vana botaanikaaed

Algselt rajati botaanikaaed praegusele pargialale Tiigi ja Vanemuise tänava vahel. Seal oli selge ja puhta veega tiik. Kuigi juba 1804. aastal kasvas siin tublisti üle tuhande taimeliigi, osutus koht nii reljeefi kui muude tingimuste poolest ebasobivaks ja aed toodi üle praegusele kohale.

Vana botaanikaaia oksjon toimus 28. oktoobril 1808. aastal. Selle dokumentidest leiame aia kirjelduse. Aia pindala oli 91 000 ruutsülda (ca 4 ha), millest kolmandiku hõlmas nn Pistohlkorsi plats ja 7600 ruutsülda (0,3 ha) vesi. Ülejäänud ala oli 4000 rubla eest ostetud Tähtvere mõisalt. Pistohlkorsi 20 aastat kultiveeritud aed silmapaistva hulga õuna-, ploomi- ja kirsipuude ning tikri- ja sõstrapõõsastega oli maksnud 7650 rubla. Territooriumil asus kaks viietoalist elumaja - üks kivist, teine puust -, kelder, vankrikuur ja tall kaheksale hobusele. Juba oli ehitatud nelja köetava elutoaga kasvumaja ning koos 200-rublase väravaga 1400 rubla maksnud piirdeaed.

Oksjoni võitis 9000-rublase pakkumisega aednik Weinmann, kes osutus ülikooli sündiku parun Ungern-Sternbergi variisikuks. Viimasel õnnestus kaks nädalat hiljem 150 rubla maha tingida, sest järelevalveta perioodil olevat hooneid tublisti rüüstatud.

Uus botaanikaaed

Ka uus botaanikaaed ei tekkinud tühjale kohale. Pindala oli ca 3 ha, aga reljeef oli muidugi palju sobivam. Endine linnamüür lõikas aia nii pikuti kui risti peaaegu pooleks. Müüri taga olid kunagised bastionid ja kaitsevallid ning tiigid kui endise vallikraavi osa. Kogu ala omandas üheksakümnendail aastail maakohtunik Gustav Adolf von Rosenkampf aia rajamise eesmärgil ja kinkis selle oma armastatud naisele, kes omakorda 1806. aasta kevadel omandi- ja hüpoteegiõigusest loobus. Näib, et hüvitust taotlemata.

Ajalooarhiivi Tartu Ülikooli fondis on säilinud toimik, mis kajastab Rosenkampfi omandatud maatükkide ajalugu Põhjasõja-järgsel ajal.

Kes tahab täpselt ette kujutada, millest on jutt, peaks botaanikaaiast läbi jalutama.

Linnamüür oli ehitatud enne tulirelvade leiutamist, suurtükid aga vajasid suuremat laskeraadiust ja paremat nähtavust. Nende jaoks ehitati müürinurkadest eenduvad bastionid, mis eeldas tohutuid mullatöid. Nende mahtu võime ette kujutada Toomemäel, kus toomkirik on jäänud ümbrusest paar meetrit kõrgemale: kogu pinnas on veetud bastionideks.

Rootsi bastioniks võõrandati mitu krunti, omanikele pakuti kompensatsiooni Riia tee ääres, mida mitmed vastu ei võtnud. Pärast Põhjasõda nende omandiõigused taastati.

Bastion on see küngas, millel praegu asub Theodor Lippmaa monument. Selle ühendamiseks linnakindlustustega tuli täita osa vallikraavist, mis tekitaski kahele poole soostunud ala. Toomemäele suundunud linnamüüri osa on praegu botaanikaaias välja toodud, kogu kõrgendik sellest väljaspool on kokku kuhjatud alles Rootsi ajal.

Germann ja Weinmann

Igatahes pakkus see maastik botaanikutele suurepäraseid võimalusi ja Germann asus hoole ja armastusega tegutsema. 1805. aastal sai ta endale samasuguse entusiastist abilise, õpetatud aedniku Johann Anton Weinmanni (1782-1858), keda olid talle soovitanud kaks kuulsat botaanikut.

Nende kahe mehe nimesid me praegu botaanikaaia vana peahoone fassaadi ehtiva paarikümne kuulsa nime hulgast ei leia, aga väärt on nad seda kindlasti, kuigi nende tegutsemisaeg jäi lühikeseks: Germann suri 1809 kõigest 36-aastasena, Weinmann oli sunnitud intriigide tõttu lahkuma 1813.

Pärast Germanni surma oli ülikool kaks aastat botaanikaprofessorita. Botaanikaaeda juhtis ja pidas üliõpilastele loenguid aednik Weinmann. On säilinud 1812. aastast tema juures kuulatud aiandusloengute konspekt.

Ledebour

1811 sai botaanikaprofessoriks noor, andekas ja energiline, aga ka parajalt kiuslik Carl Christian Friedrich von Ledebour (1785-1851), kes seaduste range järgimise sildi all asus aedniku elu kibedaks tegema ja tema peale kaebusi kirjutama - näiteks pidavat too botaanikaaias isiklikku peenramaad. Ei aidanud kuraator Klingeri manitsused, kes meenutas Weinmanni teeneid ja möönis ka, et 800-rublase aastapalgaga pole tõesti võimalik peret toita.

Weinmann on 21. märtsil 1813 kirjutanud ülikooli nõukogule pika ärritunud kirja kõigi oma tegude ja teenete loeteluga, lisanud sellele Ledebourilt saadud solvava ja ülemusliku kirja ärakirja ning lõpetanud lahkumisavaldusega. Muu hulgas kirjutas ta:

Kõik, mida ma sain sõprade käest, olen ma hüvituseta andnud botaanikaaiale. Oma auväärsele õpetajale olen ma tänu võlgu nii mõnegi toreda taime eest, nagu ka h. professor Kitaibelile, kelle kolmes kollektsioonis üksi on 2251 liiki. Ülejäänutest ma ei räägi ja ütlen vaid, et ma olen peale päevatööd kõik üksinda külvanud ja oma kätega kohale istutanud. Nii olen ma seitsme aastaga rajanud siinse botaanikaasutuse, mis võib seista ühes reas mistahes vana saksa ülikooli omaga. Nende aastate jooksul oli mul kaks korda au saada kasulikke tööpakkumisi Vene impeeriumis ja üks kord sellest väljaspool.

Ledebour oli Weinmanni nimetanud tänamatuks. Mees küsib, kas see on tänamatus, kui ta loobus mitmekordsest palgast ainult seetõttu, et rippus ihu ja hingega alustatud töö juures. Juba 1810. aastal oli ta avaldanud ülikooli botaanikaaia põhjaliku kirjelduse koos selles kasvava 4360 liigi nimekirjaga.

Klinger tegi ülikoolile kõva peapesu, aga et Ledebouri poolele asus ka tolleaegne rektor Parrot, polnud midagi parata.

Weinmann taotles reisipassi endale ja viieliikmelisele perekonnale Viini, aga see oli keeruline, sest Euroopas käis sõda ja Austria oli Napoleoni liitlasena Venemaa vastasleeris.

Pole teada, kas tal õnnestus kodumail käia, aga töökoha leidis ta arvatavasti Klingeri soovitusel Gatshina ja Pavlovski lossiaedades, seega leskkeisrinna Maria Fjodorovna teenistuses.

Tartu oli jäänud talle südamelähedaseks, mida kinnitab keisrinna kingitus botaanikaaiale - 263 liiki troopikataimi, mille jaoks 1825 ehitati orgu spetsiaalne kasvuhoone.

Ledebouri sallimatus oli küllap seotud konkurentsikartusega. Kui florist-süstemaatik polnud põlatud aednik temast vähem andekas. Ta tõestas seda oma Peterburi ümbruse floora kirjeldusega. Enne seda (1831) oli Weinmann saanud Peterburi TA korrespondentliikmeks. Teda peetakse esimeseks mükoloogiaspetsialistiks Venemaal.

Ledebouri tegevus langes Tartu Ülikoolile õnnelikku ajajärku. Rektor Ewersi ja kuraator Lieveni suurepärane koostöö tagas ülikooli enneolematult helde finantseerimise: väljaspool kinnitatud eelarvet rahastati praktiliselt kõiki hästipõhjendatud taotlusi, nii et tegelikult kulutati kolmeteistkümne aasta jooksul kahekordne eelarve.

Germanni ekspeditsiooniplaanid jäid toppama algul rahapuuduse, seejärel halva tervise tõttu. Ledebouri tegi kuulsaks tema suurekspeditsioon Altaisse 1826-1827 ning selle põhjal koostatud suurteos «Flora Altaica», mille nelja köite väljaandmiseks koos illustratsioonidega eraldati 30 000 rbl. Osalt samade materjalide põhjal andis ta juba pärast 1836. aastal ülikoolist lahkumist Saksamaal välja neljaköitelise «Flora Rossica».

Botaanikaaia edasine ajalugu on paremini valgustatud. Peatusime asutajatel-alustajatel, kellele peaaegu alati jääb tänamatus. Nende tegevuse vilju kasutavad teised.

Artikli algusesse, esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997